Kakora logo kujutab endast mustal taustal valget lahtise peopesaga paremat kätt, mille igas sõrme otsas on musta värviga kujutatud lahtine silm. Sama silm on suurelt ka käe peopesas. Logo on ruudu kujuline ja käsi on näha kuni randmeni. Logo allääres on valgel taustal mustaga kirjutatud suurtes, paksudes trükitähtedes KAKORA.
 
 

Meeldivaima kuuldemängu valimine 2018-2019

01.10.2020 / 18:43

Meeldivaima kuuldemängu valimine aastatest 2018-2019. Heliraad, mis koosnes vabatahtlikult MTÜ KAKORA üleskutsel nägemispuuuudega inimeste hulgast ja hiljem hääletajate koosmeeles tehtud otsuse alusel otsustasime esitada nägemispuudega inimeste poolt neil aastatel Raadioteatris lavastatud kuuldemängude hulgast „Klarissa kirjad“. Kuigi alguses oli ka erinevaid arvamusi, siis lõppeks oli otsus enam-vähem üksmeelne, mis tähendab seda,et sellele keegi vastu ei vaielnud.

 
„Klarissa kirjade“ valimise peamiseks põhjenduseks oli teema romantilisus, tunnete siirus ja kestvus-nende tunnete, mis kuuuldemängus abikaasade vahel alles jäid-ja ka lavastuse ja näitlejate töö loomingulisus ja ehedus, teema tajumine ja mõistmine.Ühe hindaja meeleolu selle kuuldemängu kuulamisest saab lugeda järgnevalt:
Kuuldemängu "Klarissa kirjade" puhul võlus mind esmalt kohe algus ja humoorikas stiil ajalehe tutvumiskuulutustes. Enim muljet avaldas aga see lahusoleku traagika ning see, kuidas naine vaikselt, kuid visalt ning järjekindlalt kirjutab küll sellele ja küll tollele tähtsale isikule. Hoolimata keelduvaist vastustest ei viska ta püssi põõsasse ning saavutab oma mehe väljaandmise Nõukogude Liidust. Peab ütlema et kuni mees polnud veel lennukis, oli mul tunne, et viimasel hetkel ikkagi mõni document ei sobi või leitakse mõni teine ettekääne, miks mitte teda Nõukogude Liidust lahkuda lubada. Õnneks siiski seda ei sündinud.Teise hindaja südant võlus sügav ajaloo ja elulugude traagilisuse ja samas eksisteeriva siira armastustunde koosolemine, mis praegusaja hoopis mõnusamates oludes sageli olemata jääb. Ka võlus pilguheit sellesse paljude meeelest ikka tõelisesse Eesti aega kui nagu kunagi pidudel sai lauldud sõnadega „ma tahaksin kodus olla-kui Eesti on Vabariik-ja Laidoner kamandab väge-ja Päts on president“. See mälestus „kuldsest ajast“, mis muidugi eo olnud täiesti „kuldne“,aga ikka üks hea aeg, see mälestus aitas paljusid-ka üht hindajat-need sünged ajad üle elada. Ja see kuuldemäng tuletas sellele hindajale selle kõik meelde ja ta on tänulik nii autorile kui näitlejatele ja lavastajale ja kogu loomingulisele meeskonnale,et selline lavastus nüüd Raadioteatri arhiivis kuulatav on. Armastuse defitsiit on kõige rängemini üleelatav defitsiit. Sellele hindajale sümboliseeris eriliselt kogu seda draamat pagulusmaale jäänud sõrmus, mis saadeti sõbra poolt-kes paljude eelduste kohaselt oleks ehk „rahvavaenlase“ sõrmuse endale jätnud või siis KGB-sse viinud,aga kes hoopis kilose suhkrupaki sees selle tegelikult jukaaskannataja-sest kõik kannatasid kommunistliku paradiisi käes üsna kõvasti-poolt sõbralikult siia Eestimaale saadeti ja siis lõpuks ka Kanadasse jõudis,kus oligi õige sihtkoht. Paljud eestlased said just vahtralehemaal uue elu alustamiseks võimaluse. Ja see perekond ka,sest tegu on reaalselt toimunud sündmustega.
 
Ka said seekord kõik „parima“ tiitlid ühe kuuldemängu Tiit Palu „Klarissa kirjad“ loomingulise kollektiivi liikmed.
 
Parim lavastaja: Tiit Palu
 
Parim naisnäitleja:  Piret Laurimaa
 
Parim meesnäitleja: Sepo Seeman   
 
Seekord siis selline valik.
 
Jaanus Riimets, valikuprotsessis osalejate nimel.
© 2008-2024 E-mail: sylvi.sarapuu@gmail.com