Kakora logo kujutab endast mustal taustal valget lahtise peopesaga paremat kätt, mille igas sõrme otsas on musta värviga kujutatud lahtine silm. Sama silm on suurelt ka käe peopesas. Logo on ruudu kujuline ja käsi on näha kuni randmeni. Logo allääres on valgel taustal mustaga kirjutatud suurtes, paksudes trükitähtedes KAKORA.
 
 

Pimedad õpetavad kätega nägema

18.11.2006 / 00:30

 

Autor: Mari Rebane
 
Tavaline inimene ei kujuta ette, kuidas on elada mittenägijana. Nüüd saab ta seda kogeda.
 
Tallinna puuetega inimeste tegevuskeskuses on avatud keraamikanäitus, mida tuleb “vaadata” kätega. Nimelt on seal väljas soome vaegnägijaist keraamikute
tööd, mis asuvad pimedas toas. Veel ukse taga on iga nägijast külaline omas elemendis, näituseruumi sisenedes astub aga pimeda inimese maailma. Kõikidest
eksponaatidest tuleb aru saada kompimise teel, abiks fantaasia, teejuhiks lauaserv. Kes pimedusse ära eksib, sellele tuleb appi taskulambiga valvur. Mis
esemed näitusesaalis olid, saab pärast kataloogist järele vaadata.
 
Näituse maaletooja Sülvi Sarapuu tunnistab, et ega temagi kõiki esemeid esimesel korral ära tundnud. Minul õnnestub tuvastada üheksa, fotograafil kuus eksponaati.
Mis seal salata, pisut hirmutav on absoluutselt pimedasse ruumi siseneda, aga minu jaoks on see ajutine ja varsti astun jälle valgustatud koridori. Paljude
jaoks see nii ei ole.
 
Ka pimedad armastavad kunsti
 
“Näituse mõte on panna inimesi mõtlema, et maailmas on neid, kes elavadki pimeduses. Inimene, kes pole pimedaga iial kokku puutunud, ei kujuta ettegi, et
ka niimoodi võib ja saab elada täisväärtuslikku elu,” sõnab Sarapuu.
 
Kuidas vaegnägijad oskavad savist voolida kunstiteoseid, mida nad võib-olla iial näinud pole? Eks ikka kätega kuju järele uurides. “Inimene saab 80 protsenti
informatsioonist nägemisega. See on väga suur protsent ja vaegnägijad peavad sellesama teabe saama kuulates, haistes, kombates,” selgitab Sarapuu.
 
Sülvi Sarapuu ei taha piirduda vaid nägijale pimeda inimese elukogemuse pakkumisega, vaid tahab parandada ka vaegnägijate elu. Näiteks võimalust minna muuseumisse
või galeriisse ja skulptuure kätega “vaadata”, kindad loomulikult käes. Just sellise variandi kauples Sarapuu välja Kumus, kui keraamikanäituse kunstnikega
sinna läks. “See oli [Kumu töötajate jaoks] täiesti uus asi. Soomes saab küll nii – saad kaasa kasseti, kus iga eksponaadi kohta räägitakse, ja käid näituse
läbi,” teab Sarapuu.
 
Soomest tahaks naine importida veel ühe asja – kirjeldustõlke eriala, mida mõnes ülikoolis, näiteks lavakunstikoolis, õpetataks. See annaks vaegnägijale
võimaluse kinos või teatris kõrvaklappide kaudu teada, mis vaikuse või muusika ajal toimub ning mida näitlejad seljas kannavad või parajasti teevad. “Kirjeldustõlge
on nagu luule – vähestesse sõnadesse on pandud suur mõte,” muheleb Sarapuu, kes on ise teatris-kinos kogenud, et kui vaikushetke ajal toimuva kohta kaaslaselt
küsida, saavad ülejäänud sosistamise peale kurjaks.
 
Keraamikanäitus kui kogemus
 
Soome kunstnikud
 
Avatud 21. oktoobrini
 
•• Keraamikanäitusel “Täitsa pime” näeb 14 soome vaegnägijast harrastuskunstniku töid, mis on valminud 2004.–2005. aastal.
 
•• Näitusel on kasutatud eri materjale ja tehnikaid, väljas on nii skulptuure kui ka reljeefe. Töödel pole ühist teemat, iga teose taga on keraamiku enda
idee või hoopis tellimus.
 
•• Tasuta näitus on aadressil Endla 59 avatud iga päev kuni 21. oktoobrini.
 
 
 

 

© 2008-2024 E-mail: sylvi.sarapuu@gmail.com