Kultuur kõigile - kas unistuste lugu?

Kultuuri kättesaadavus puudega inimestele teeb Eestis alles esimesi arglikke samme. Veel pole meil kõigil võimalik kultuurist osa saada, kuid liigume sinnapoole.

 

Kultuuriga tegelevate inimeste ja asutuste teadlikkus on lünklik või puudub pea hoopis. Midagi võiks ju ära teha, kuid mida nimelt, väga täpselt ei teata. Või teatakse vaid üht puudeliiki silmas pidades.

 

Et muutused toimuksid, tuleks korraldajate õppeprogrammidesse lülitada ka teabeblokk, kus nendest vajadustest kõneldaks.

 

Igal puudel on oma spetsiifika, mida tuleks arvestada kultuuriasutuste ja sündmuste ligipääsetavaks tegemisel. Liikumispuudega inimeste jaoks on olulised tõketeta juurdepääs, iseavanevad uksed, sobiva kõrgusega riidenagid, viidad ja sildid, madalad letid, mille alla mahuvad valutult ära ka ratastoolis istuja jalad. Nägemispuudega inimestele on oluline visuaalse info kättesaadavus muul moel. Ligipääsetavad internetileheküljed, punktkirjas materjalid ja märgistused, kirjeldustõlge teatrites, kinodes, muuseumites, nägemispuudelistele vajalike kirjeldustega täiendatud audiogiidid, helilised subtiitrid, juhtrajad, taktiilsed ja kontrastsed kaardid ning plaanid, suurendatud kontrasttrükis viidad ja sildid, hea valgustus, mis ei pimesta. Kuulmispuudega inimesed vajavad jälle tekstilisi subtiitreid, viipekeelset tõlget, induktsioonahelaid verbaalse info kättesaadavaks tegemisel. Vaimupuudega inimestele on vaja esitada materjalid piktogrammidena ja selges lihtsas keeles. Selle jutu kokkuvõtteks vajame kultuuri ligipääsetavuseks kõiki neid võimalusi, ilma et meid peetaks kuidagi erilisteks.

 

Puue on meie elus üks pikantne lisa. On aegu inimese elus, kus ta võib eelpool loetletud tingimusi vajada. Siis võiksid need ju olemas olla kohe, ilma erilisi ümberkorraldusi vajamata, hoonet luues või sündmust korraldades kohe sisse planeerituina, et meil kõigil oleks hea ja mugav tegeleda oma harrastustega ning osa saada meid huvitavatest sündmustest.

 

Ja loomulikult käib selle juurde veel teenindajate abivalmidus!

Tuleb meelde, kuidas mõne aasta eest sõitsin Helsingist Pariisi. Ma ei teatanud kellelegi, et olen nägemispuudega, kuid lennukisse sisenedes lisaks sellele, et aidati otsida minu kohta, toodi mulle ka punktkirjas ohutusreeglid, kuidas lennul talitada.

 

Või võrdluseks kaks tasuta üritust, kus osalesin möödunud suvel. Tartus Tartuffil oli Raekoja platsile püstitatud telk ebakindlate treppidega, avatud mitmelt poolt, nõnda et tuuletõmbus tahtis ära viia. Kaldtee oli järsk ning puudusid need meeldivad vabatahtlikud, kes oleksid pidanud kõikjal juhendama ja abistama.

 

Teine üritus oli mõni nädal hiljem Lahtis, kus samasugusele munakivisillutisega turuplatsile püstitatud telgis toimus kontsert. Üle uksepakkude viisid kaldteed, mis olid libisemise takistamiseks kaetud vaipkattega. Vabatahtlikud juhendasid uksel pidevalt inimesi kohtadele. Küsisin hiljem kaaslaselt, kas sel üritusel oli palju puudega inimesi, kuid sain vastuseks, et mitmesajast vast alla kümne. Kõiki koheldi võrdselt. Mõlemad olid tasuta üritused.  

 

Tore on see, et tasa-tasa hakkavad kunstnikud ja muusikud pakkuma võimalusi tegevusteks, mis varem puudusid täiesti puudega inimeste huvialade maastikul. Nii on näiteks võtnud hoogu nägemispuudega inimestele kunsti ja tantsualadega tegelemise pakkumine. Siiani on veetud sellistele harrastustele kriips peale, sest mida need pimedad siis kunstist saavad ja teha oskavad. Kaasinimeste selline suhtumine on nägemispuudega inimestes tekitanud ebakindlust ja madalat enesehinnangut. „Ma niikuinii ei saa hakkama ja ei oska, see pole enam minu jaoks.“

Hilisem puude teke on isegi juba raske löök ja kui puude tõttu võetakse meilt headusrassismiga ära ka meid endises elus huvitanud tegevused – arvates, et meie teame, mis puudega inimesele õige ja hea on -, siis on löök enesehinnangule pea hävitav. Ja raske on tagasi tuua tahtmist ise midagi teha või kuskil osaleda.

 

Eeskuju väärivaks näiteks on 2011 aasta PÖFFi huvi kultuur puuetega inimestele kättesaadavaks teha ja festivali poolt pakutud avalik kirjeldustõlkega filmiseanss. Samuti sai kiitvaid sõnu Retro festival sama aasta suvel, just taskukohasust silmas pidades - puudega inimesed ja nende saatjad pääsesid festivalile tasuta. Oleks vaja riiklikku regulatsiooni, mille järgi sügava ning raske puudega inimesed saaksid pileteid ostes saatja pileti tasuta. Nõnda soodustaksime ka puudega inimeste suuremat osavõttu avalikest üritustest. Tihtipeale võib üritusele minek jäädagi selle taha, et puudega inimene peab ostma ühe pileti asemel kaks, ühe endale ja teise abistajale. See pole tema sissetulekuid arvestades sugugi väike summa. Veel pole mina kohanud selliseid abistajaid, kes meelsasti enese eest maksavad nii pileti kui ka reisi ja on samas ka abistajaks. 

 

Samuti peaks puudega inimestele oluline kultuuri tarbimist mõjutav info olema avalik, mitte selguma alles siis, kui ma hakkan puudelisena seda korraldajatelt küsima. Puudega inimestes tekitab see piinlikkust, et olen eriline ja minu pärast tehakse korraldusi, et pääseksin sinna, kuhu teisedki. Selline laiemat avalikustamist vajav teave on kaldteede olemasolu, teisaldused, soodustused, samuti kirjeldustõlke olemasolu, ja see kõik millest juba eespool kirjutasin.

 

Ehkki MTÜ Kakora on Kumus mitmete projektide raames teinud koolitusi, pole Kumu võtnud veel tõsiselt kirjeldustõlkega ekskursiooni väljatöötamist, mida siis ka kodulehelt tellida saaks. Viimasel seminarkoolitusel tegime näidisekskursiooni, kuid kahjuks on muuseumil puudunud huvi lisada selline ekskursioon oma teenuste nimekirja.         

 

Oli tore tõdeda, et Endla teater tundis huvi etenduse puuetega inimestele kättesaadavaks tegemise vastu, kuid huvi ärkas neil liiga hilja ja seetõttu inimene, kes tegi kirjeldustõlget, polnud ette valmistatud ja kirjeldustõlge polnud kvaliteetne. Minu mulje nende suhtumisest oli, et need on ju puudega, mis me siin väga pingutame, teeme midagi ja kuidagi, saame linnukese kirja, et on midagi tehtud.

 

Minult on küsitud, kas nägemispuudega inimene siis ei saa teksti kaudu elamust? Kindlasti saab mingi elamuse, kuid teine lugu on see, kas teksti kuulamiseks peab minema just teatrisse, kinno? Teater kaotab nõnda mõtte, kuulame siis etendusi ainult raadiost. Tore oleks ju ka veidigi visuaalsusest osa saada.

 

Ugala ja VAT teater, kus projektide raames toimusid 2010. aastal kirjeldustõlkega etendused, suhtusid toimunusse positiivselt, kuid nendepoolset initsiatiivi pole olnud märgata.

 

Muuseumites on nägemispuudega inimestel lubatud palvete peale üldiselt mõningaid esemeid, skulptuure, makette kinnastatud kätega kombata, kuid sellinegi on eri olukord, mida rõhutatakse: „varem pole nõnda lubatud, teeme teile erandi.“

 

Puudega inimeste inimõiguste järgimine ei muutu haletsuse, sümpaatia, heategevuse, eestkoste või headuse rassismi mõjul. Meie olukorra muutmiseks on tarvis tahtmist, tegusid, loovust, raha, häid seadusi, meie õiguste järelvalve ametnikke, ligipääsetavust, töökohti, tippdisaini ja lugupidamist. Meie inimeseks olemise tõdemist.