Kunstikursusel ilu ja idee harmooniat õppimas

 

„Kui inimene ei oska prantsuse keelt, läheb ta prantsuse keele kursustele. Kui ei oska autot juhtida, läheb autojuhtimiskursustele. Aga kui ma kutsun kedagi kunstikursusele, vabandavad nad end sellega, et ei ei ei, ma ei oska ju üldse joonistada!“

Kuuldes kunstiõpetaja Elvi Rannamäed sedasi rääkimas, naersin sama lõbustatult kui kõik teisedki kohalolijad. Kuni mulle meenus, kuidas ma sügise alguses pimedatele mõeldud kunstikursuse kavaga tutvudes olin otsustanud õige mitmed tunnid vahele jätta põhjendusega, et neid asju ei oska ma üldse.

Kuid kursused, nagu Elvi Rannamäe ütles, on tõepoolest selleks, et õppida seda, mida veel ei osata.

 

Läinud sügisel said pimedad ja vaegnägijad MTÜ Kakora korraldatud kursusel võimaluse nii oma kunstialaseid teadmisi kui ka oskusi täiendada. Ei, karusid tantsima ei õpetatud. Kuid tavapärastest kursustest erines meie oma selle poolest, et õpetaja oli välja valinud pimedatele paremini sobivad valdkonnad, kus ka ilma silmanägemiseta on võimalik ilusate tulemusteni jõuda. Ja seal, kus muidu oleksime jänni jäänud, kasutasime otse loomulikult abivahendeid. Nõnda ei jäänud tegelikult siiski kõrvale ka pimedatele pealtnäha tavatud tegevused nagu maalimine või oma toa plaani joonistamine. Seejuures sai ebateadlik element, näiteks mina, teadlikuks nii mõnestki veel avastamata toredast abivahendist.

 

Pea igasse tundi mahtus ka sorts uusi teoreetilisi teadmisi. Natuke sellest, mis on kunst, rohkem ikka sellest, kuidas seda tehakse.

Ühes esimestest tundidest kujundasime peente polümeersavist ribade abil joogiklaasidele reljeefse pinna. Ja et tunni teema oli joon ning kunst olevat suures osas mõtlemisülesannete lahendamine, tuli meil pelgalt joonte abil väljendada oma nädalapäevi. Ega väga raske olnudki. Näiteks pühapäevaklaasil oli väikestest kollastest, oranžidest ja punastest joontest tekitatud päikeseloojang, mis lõpetab päeva, nõnda nagu rõõmsavärviline pühapäev lõpetab nädala. Pärast tavalisest praeahjust läbikäimist oli reljeefne kujutis ka lõplikult klaasi küljes kinni. Tulemus nägi hea välja, olles samas ka praktiline: reljeefne klaas püsib paremini peos kui sile.

Disainimine ei tohiks pimedatel samuti konti murda. Kui aga keegi plastiliini voolides või paberit voltides siiski mõne kondi murrab, pean oma sõnad paraku tagasi võtma. Õpetaja hinnanguil olevat disain pimedatele just eriti sobiv kunstiala, kuna nõuab eelkõige probleemide märkamise ja lahendamise oskust pluss mõtlemisvõimet. Neid kõiki, nagu ka plastiliini ja paberivoltimist, läks meil vaja leiutustegevuses ja valmivate toodete katsetamises, millest disaineritöö suures osas koosnevatki. Meie saime käe valgeks kapinuppude, noa käepidemete ja uudsete karpide väljamõtlemises.

 

Geelküünalde valmistamise tunnis ühendas kõiki valmis saanud küünlaid üks joon: kõik küünlad olid väga ilusad. Kuid neil oli ka üks ühine erinevus: nad kõik olid erinevat moodi ilusad. Geel lihtsalt on selline materjal, et ükskõik kuidas sa merekarbid, kivid ja kivikesed anumasse ka laod, geeli sees näevad nad ikka efektsed välja.

 

Novembris käisime Mikkeli muuseumis portreenäitusel. Kunstiõpetaja Elvi Rannamäe sai sel näitusekülastusel oma tuleristsed kirjeldustõlgina, sest ta polnud kirjeldustõlget varem kunagi teinud. Meil aga vedas eriliselt sellega, et kirjeldustõlk oli ühtlasi ka kunstiõpetaja, kes oskas seletada, kuidas maalitakse varrukapitsi nii, et sellest roosa käeselg läbi kumab, või sametkleiti nii, et see ei näe välja nagu plekkmantel, vaid kangas mõjubki pehme ja sametisena.

Elvi Rannamäe oli näitusel eksponeeritavast 52 portreest kirjeldamiseks välja valinud 9. Neis kõigis oli midagi esiletõstmist väärivat, olgu see siis portreteeritava asend, eriline taust või hoopis kunstniku tavatu arusaam portreest.

Kui olime ära vaadanud kõhna daami portree, kangekaelse raehärra portree, pühapäevaseks kirikusseminekuks endid üles löönud saksa talupojapaari portree ja nii mõnedki veel, tõi juhendaja meid lõpetuseks suurte värvilaikudena maalitud noore naise portree juurde. Kollastest, rohelistest, lilladest laikudest moodustus tõepoolest naise nägu. Õpetaja nimetas nähtut popkunsti Juliaks ning andis teada, et see töö sarnaneb kõige rohkem sellele, mida ta meiega järgmine tund tegema tahab hakata.

 

Nii kummaline kui see tundubki, kursuse viimases tunnis oli tõepoolest meie kord portreed maalida. Et mitte kedagi iseäraliku näovärvi või lihtsalt ebaõnnestunud portreega solvata, maalis igaüks iseend. Selleks tehti meist juba varem digifotod. Õpetaja printis need suures formaadis välja ning tähistas fotol ära valguse, varju ja poolvarju piirjooned. Pimedate jaoks märkis ta sel viisil tekkinud laigud tunnis vahanööriga tulevase maali pinnale. Kel silmanägemine võimaldas, tegi sama töö ise ära.

Ja lõpuks ometi lasti meid ka värvide kallale! Näppusid kasutades katsime vahanööriga piiritletud alad enda valitud värvidega nii, et tumedamad toonid tähistasid varju ning heledamad mõistagi valgust.

Täitsa toredad värviliste nägudega portreed tulid, pole midagi öelda. Kuid mitte see ei olnud kõige üllatavam, et pildid olid hästi õnnestunud ja ilusad nagu nägijad möönsid, vaid see, et me olime täiesti äratuntavad. Või nagu üks kursuslane leidis: poleks uskunud, et valguse ja varjuga saab portree elavaks muuta. Ja et meie sellega hakkama saame.

Ah jaa, portreemaalimise tund oli üks nendest, millest olin otsustanud kindlasti kõrvale hiilida. Mõistagi põhjendusega, et seda ma ei oska.

Kunstikursus jätkub sel kevadel, kui projekti edasi rahastatakse. Kõik huvilised on oodatud.

 

Kirjutanud: Raili Ilves