Kunst, mida tuleb käega katsuda

Kondase keskuses saab 10. veebruarini kombata ja vaadata pimedate inimeste kunstiloomingut.

Kaks soome ja kahe eesti kunstniku keraamika ning nägemispuudega inimestele korraldatud maalikursustel valminud tööd on Kondase keskusesse toonud mittetulundusühingu Kakora juhatuse esimees Sylvi Sarapuu.

Sylvi Sarapuu, palun rääkige, millega Kakora tegeleb.

Tahame teha kultuuri kättesaadavamaks puudega inimestele. Ümberringi leidub palju toredat, millest on võimalik osa saada ainult visuaalselt. Korraldame muuseumide väljapanekute ja näituste, teatrietenduste ja kontsertide ning filmide ja telesaadete kirjeldustõlkeid.
Kirjeldustõlke olemust on mõistetud veidi kitsalt: tegelikult saavad selle abil toimuva kohta peale nägemis-, lugemis- ja vaimupuudega inimeste rohkem infot ka eakad.
Teatris ja kinos toimub laval ja ekraanil palju sellist, mis ei selgu dialoogist. Kirjeldustõlk vahendab tegevust sõnaliselt. Näitusel on võimalik kirjeldada teoseid, ehkki muidugi mitte kõike.

Kombatavate piltidega raamatute tegemine ja esitlemine on vist teie suuremaid ettevõtmisi.

Minu lapsepõlves selliseid polnud ning täiskasvanunagi ei saanud ma pimedana raamatutest pilte vaadata ja neist oma lastele kõnelda. Kombatava raamatu kinkis mulle üks soome sõbranna. Sellest sain lõpuks pilte kombata/vaadata ja nende sisu lastele jutustada. Olen selliseid valmistanud ja esitlenud juba üksteist aastat.

Kuidas iseloomustate Kondase keskuse kaht väljapanekut nende eesmärki silmas pidades?

Näitused on nägemispuudega inimeste kunstiga tegelemise maailmast üksnes väike kild. Kiputakse arvama, et mida need pimedad kunstist ikka taipavad: nad ju ei näe. Soovime oma töödega näidata, et võimaluste ja tahtmise korral saab tegelda kõigega. On hea vaadelda maailma veidi laiemalt ja eelmarvamusteta.

On ju korraldatud selliseidki näitusi, kus professionaalsed rakenduskunstnikud on välja pannud vaegnägijatele ja pimedatele kompamiseks mõeldud esemeid.

Tavainimesed kasutavad kompimismeelt suhteliselt vähe, sest selle kaudu saadav informatsioon kulgeb aeglasemalt. Visuaalselt saab infot palju kiiremini. Et kombates tekiks õige ettekujutus, tuleb katsuda mõlema käega, väikesi asju lausa pihku võttes. Esemeid õpime kätega tundma ju varases lapseeas.

Miks peaksid (kompimis-)näitusi külastama nägijad?

Selleks et heita pilk nägemispuudega inimeste suhteliselt tundmatusse maailma. Pimedas ruumis näitust kompides võib saada töödest hoopis teise tunnetuse, sest nägemine on välja lülitatud. Hetkeks kogetakse ühe meele puudumist.

Üle-Eelmisel aastal olid Kondase keskuse eksponeeritud nägemise kaotanud soome kunstniku Maarit Hedmani maalid. Mind üllatas nende kõrge tase.

On selge, et visuaalsetel aladel, sealhulgas kunstis, on pimedate areng nägijate omast aeglasem. Maailmas pole pimedaid kunstnikke küll palju, kuid leidub neidki, kes olnud pimedad sünnist saati. Maarit Hedman on kunsti teinud siiski ka nägijana.
Koolides ja ringides tuleks olla valmis õpetama puudega inimesi, kartmata sellega kaasnevat lisatööd. Kui hukatuseks öeldakse, et nad ei saa niikuinii hakkama, on väga raske tuua neid hiljem kunsti tegemise ja tarbimise juurde.
 

Allikas: Sakala