Kakora logo kujutab endast mustal taustal valget lahtise peopesaga paremat kätt, mille igas sõrme otsas on musta värviga kujutatud lahtine silm. Sama silm on suurelt ka käe peopesas. Logo on ruudu kujuline ja käsi on näha kuni randmeni. Logo allääres on valgel taustal mustaga kirjutatud suurtes, paksudes trükitähtedes KAKORA.
 
 

Tumedate kardinate tagant

28.10.2010 / 00:00

 

Lähen Tallinna Puuetega Inimeste Kojas toimuva invamessi teisel ehk viimasel päeval uudistama messi ajal avatud Eesti ja Soome nägemispuudega keraamikute ühisnäitust "Mõtteid savis" ning pimekohvikut. Näituse ja kohviku korraldaja on MTÜ Kakora oma tegusa juhi Sülvi Sarapuu eestvedamisel. Näitusegiidid-kohvikuteenindajad on kas täiesti pimedad või väga väikese nägemisjäägiga inimesed. Kuigi kohvikuruumis on neli lauda ja igas lauas neli kohta, on sinna pääsemiseks ning harukordse elamuse saamiseks pidevalt järjekord.
Tellin rohelise tee piparmündiga ja singipiruka. "Tule kahekordsete kardinate vahelt läbi," kutsub giid Jelena. Meie järgnevat pooltundi iseloomustav foto võiks olla must ristkülik, sest kõik toimub pilkases pimeduses.
"Siin on laud ja sellel savist taiesed," selgitab Jelena Kudrjašova. "Selle töö autor uuris losse. Ta avastas, et mahajäetud lossid on tihti vildakil ja inimese elu on ka vahel vildakil. Sellest töö nimetus - "Vildakil". Lambanahal on savist aed, milles plastmassist lambake - "Mustade lammaste turvakodu". Vasakul rohmakas sillatorn, millest viib habras traadist sild teise, viimistletud sillatornini - "Sild äärmuste vahel"," kirjeldab ka Tartus Ahhaa keskuses näitusel "Dialoog pimeduses" giiditööd teinud Jelena põnevalt üha uusi savist töid. "Eile oli siin üks sisearhitekt. Kui ta pani käed savitöödele, oli see tunne nii haarav, et ta ei kuulnud enam üldse minu selgitusi."
Võtan oma giidil käe alt kinni ja läheme edasi kohvikuruumi. Kostab idamaine muusika. Jelena juhatab mu laua juurde - koputab lauale, et kuuleksin, kus see on. Ta toob tassi kuuma veega, teepaki ja piruka. On tõesti piparmünditee ja singipirukas.
Keegi naisterahvas läheneb lauale. "Kas sa mind tunned?" küsib ta. "Ei tunne," vastan. "Noh, mõtle suve peale!" ütleb ta ja naerab. "Kellega sa ujumas käisid?" küsib ta veidi noomivalt. Miski hakkaks nagu koitma, kuid igaks juhuks ma nime veel ei ütle. Üks vihje veel. Kindel, see on hiidlanna Helle Tikka, kellega olin kohtunud suvelaagris.
"Mul on väga hea meel, et Sülvi mind siia giidiks kutsus. Kogemus on suurepärane. See on nagu väike väljakutse iseendale. Kõik said teenindatud. Kellelegi ma kohvi kaela ei kallanud," räägib Helle.
Jelena ütleb, et tundis esialgu ärevust, kas inimesed saavad savist tööde kirjeldamisest aru ja kuidas kohvikus teenindamine välja tuleb, aga päeva lõpuks oli kõik hästi. Selle töö võlusid tutvustades räägib ta: "Kohtab palju huvitavaid inimesi. Saame tohutult palju oma probleemidest rääkida ja neid teadvustada."
Helle kirjeldab söömise nippe: "Eile küsis keegi, kuidas peaks tarretisega koogitükki sööma. Giid Christel seletas väga ilusasti, et katsugu hakata nurgast peale. Ta rääkis, kus on õunatükike, aga lisas, et kui on võimalik süüa tordikahvliga, tuleks kasutada seda - on lihtsam."
Christel Sogenbits iseloomustab tegevust sõnadega "Väga lahe", nagu kaks äsja kohvikut külastanud kümneaastast neiutki seda teevad. "Saan inimestega suhelda. See mulle meeldib," jätkab Christel rõõmsalt.
Võtan Jelenal käe alt kinni ja läheme tema juhendamisel kahekordsete kardinate vahelt läbi - välja, päevavalgusse. Näituseruumi ees on aga järjekord huvilistest, kes soovivad saada kogemust elust pimedate inimeste maailmas.
 
PRIIT KASEPALU
 
Allikas: Videvik
 

 
© 2008-2024 E-mail: sylvi.sarapuu@gmail.com