Ugala lavastus «Kolm meest paadis» oli teisipäeval publiku ees 35. korda. Etendus oli tähelepanuväärne aga ka seetõttu, et enamiku saalisolijaist moodustasid vaegnägijad, kes said laval toimuvast täpsemat aimu kõrvaklappidest kostva kirjeldustõlke abil.
Kui tavaliselt hakkab etendus peale täistunnil, siis seekord kogunes suur osa teatrikülastajaid saali pool tundi varem, et tutvuda näitlejatega ja kuulda, missugune näeb välja lava.
Kordamööda iseloomustasid näitlejad oma tegelaskuju ja kirjeldasid oma välimust. Nii sai selgeks, mismoodi kõlab Arvi Mägi hääl, ja tekkis kujutluspilt Jerome’i kehastavast Margus Vaherist.
«Mina olen vähe kerglane moemees ja mul on seljas kollane siidvest,» jutustas Vaher. «Tahate katsuda?» ulatas ta hõlma esimeses reas istuvatele prouadele silitamiseks.
«Harris armastab viskit ja arvab, et ta laulab hästi,» ütles Peeter Jürgens oma tegelaskuju kohta ning lisas: «Ma olen teistest natuke kogukam, sest mulle meeldib hästi süüa.»
Mismoodi näeb välja ananassipurk?
Klaveri taga istuvale Ugala muusikajuhile Peeter Konovalovile viidates selgitas Margus Vaher, et tolle täita on koera roll.
«Tal on seljas beežide laikudega valge frakk, et ta oleks foksterjeri moodi,» kirjeldas ta. «Päris koera ei saanud me lavale tuua, sest kõik hakkaksid ju teda vaatama ja meid ei vaataks keegi!»
«Koera nimi on Montmorency,» täpsustas Arvi Mägi.
Ugala kõige noorem näitleja Andres Oja teadustas, et tema õlul on selles loos koguni üksteist rolli: kelner, ujuja, liblikas, ananassipurk, lüüsivaht, vihmapilv, vanamees, voorimees, kääbus, šotlane ja uuesti kelner.
«Minu tegelastel on huvitavad aksessuaarid: ninad, vuntsid ja parukad,» rääkis Oja.
Seepeale kõlas saalist küsimus, mismoodi näeb välja ananassipurk.
«Kannan ananassipurgi pildiga plakatit ja mul on seljas roheline õhku mitteläbilaskev trikoo, mis on kõige ebamugavam kostüüm terves Ugala teatris,» vastas Oja.
Küsimusi tuli publiku hulgast veel. Näiteks kas vihmapilv sajab päris vett ja teeb näitlejad märjaks? Või kas šotlane vannub ka?
Pärimine «Mismoodi te vahtu mängite?» võttis näiteseltskonna kohmetuma. Siin mängis vingerpussi tekkinud sõnamäng. Nimelt ei olnud küsija aru saanud, et tegemist on vahi, mitte vahuga.
Üks vaataja soovis teada, kas näitlejaid on mõjutanud sama raamatu põhjal tehtud film.
«Mina vaatasin Vene filmi, aga see jäi mul pooleli, sest mul hakkas natuke igav. Loodan, et meie mängime paremini,» vastas Peeter Jürgens.
Peeter Konovalovi täpsustus, et etenduses kõlavate laulude tekstid on kirjutanud Merle Jääger, teenis publikult kõva aplausi.
Kuidas kõrv näeb?
Pärast tutvumisvooru läksid näitlejad lava taha etenduseks valmistuma ning algas vaegnägijatel etendust jälgida aitavate seadmete katsetamine.
Neile olid kätte jagatud kõrvaklapid. Mittetulundusühingu Kakora eestvedaja Sülvi Sarapuu, tänu kellele pimedate teatrikülastus teoks sai, õpetas, et kõrva võiks pista vaid ühe kuulari. «Teine klapp toetage kõrva taha. Niimoodi saate kuulata ka laval toimuvat. Paremal pool on helitugevuse nupp, sellest saab reguleerida.»
Klapid sai kõrva ka siinkirjutaja, kes otsustas etendust «vaadata» nii nagu pime inimene ja tutvuda lähemalt kirjeldustõlkega. Et mul ei tekiks kiusatust korrakski piiluda, sidusin silmile salli.
«Tere! Teeme mikrofoniproovi. Mina olen Mart Aas, umbes 178 sentimeetrit pikk mustade juustega mees,» kõlas kuularist.
Seejärel kuulasin, kuidas Mart Aas rääkis oma sümpaatse ja varjundirikka häälega pastelsetes romantilistes toonides lavakujundusest ning kirjeldas, et seintel on pildid Thamesist ja Big Benist ning lava keskel on kaetud laud.
Hämmastav, kuidas elavnevad teised meeled siis, kui nägemisest pole abi! Kõrv haaras peale näitlejate jutu ja kirjeldustõlke hoopis teravamalt klaverihelisid, samme ja riidekahinaid ning ninna tungis Harrise valmistatava munaroa lõhn.
Mart Aas ei paku kuulajatele kirjelduses hinnanguid, kuid punast veini rüüpavate härrade nägudelt loeb ta välja naudinguilme ja edastab selle ka kuulajale.
Klappe pähe pannes ja silmi sulgedes pelgasin pisut, et äkki lähevad naljad kaduma. Lugu tundus aga kokkuvõttes pisut humoorikamgi. Prooviks võiks igaüks manada silme ette pildi mehesuurusest täpilisest naljaka sabajupiga liblikast või paadist väljakukkunud meestest, kes põrandal ujumisliigutusi teevad.
Loo lõpp kujunes hoopiski toredaks.
«Mehed tulevad lavale ja kummardavad. Nüüd lähevad ära. Mehed tulevad uuesti, kummardavad, pühivad laubalt higi ja lähevad ära. Mehed tulevad jälle, kummardavad, seekord eriti sügavalt. Lähevad lavalt ära, lehvitavad ja aplodeerivad publikule,» kõneles Mart Aas kuulajatele.
Kirjeldustõlge õppekavva
Näitleja Peeter Jürgensile oli see esimene kord pimedatele inimestele mängida.
«See oli ka endale põnev, eriti enne etendust publikuga vestelda,» tunnistas ta.
Selleks etenduseks Jürgens oma sõnul kuidagi teistmoodi ei valmistunud. «Näitleja mängib igas etenduses nii hästi, kui suudab. Seekord andis aga mõtlemisainet teadmine, et meid vaatab eriline publik,» mõtiskles ta.
Lõpetuseks nentis Jürgens, et publik oli väga südamlik. «Nii sooja vastuvõttu pole ammu olnud, et publik hakkaks kohe esimesest repliigist niimoodi kaasa elama.»
Etendusest osa saanud Maarja Haamer jäi kogetuga rahule ning avaldas lootust, et sääraseid etendusi korraldatakse ka edaspidi.
Haamer kiitis teatritöötajaid, kes oskuslikult juhendasid, kuhupoole minna, hoiatasid treppide eest ja aitasid kohvikus.
«Ma loodan, et teatrile jäi meist hea mulje. Tahaksin mõnikord minna ka tavalisele etendusele. Nüüd on teatri töötajatel kogemus olemas ja nad lasevad koos juhtkoeraga sisse,» rääkis ta.
Kirjeldustõlge neiule meeldis ning ta soovis, et tulevikus võetaks ette eri žanris lugusid.
«Inglise huumor on raskesti mõistetav ja kohati läks nali kaduma,» tõi ta välja ühe nüansi.
«Minu unistus on, et igas Eesti teatris oleks vähemalt kaks paari kõrvaklappe,» sõnas Sülvi Sarapuu. «Ja tulevikus võiks mõnes Eesti koolis olla võimalik õppida kirjeldustõlget.
Miks ei võiks niisugune koht olla Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti osakond?»
