Ismo Tilanto

”Praegu ütlen ma, et nägemise kaotus on osaliselt olnud minule nagu kingitus, mis on andnud minule uue, loova ja võimalusterikka elu.

 

Kes ma olen?

Tilanto Ismo, 56 a., abielus, lasteta.

Elan Helsingis, gsm 050-358 0763

e-post. ismo.tilanto@welho.com

 

Infot saad minu tegemiste kohta järgmistelt aadressidelt:

 

Olen hariduselt merkonoom. Töötasin 25 aastat sisustuse ja mööbli turustuse ning

müügi alal.

1999 aastast jäin nägemise tõttu invaliidsuspensionile. Nägemine hakkas hääbuma 1980 aastast ja 1997 aastaks tõdeti minul nägemisepuue 95% ulatuses, diagnoosiks: chorio retinitis inveterata maakeeles silma soonkesta põletikudest tingitud armide

silmapõhja degeneratsioon. (1980-1982 korduvad põletikud armistasid silmapõhjad).

 

Kuidas ma sain hakkama?

Üle 10 aasta, (1982-1995) üritasi mängida nägijat, toime tulla nägijate seaduste ja nõudmiste maailmas.

Kulusin päris ära, sest vähene nägemine viis palju jõudu ja energijat. Lõpuks sain ise ka aru, et ma ei jaksasellist töörütmi hoida ning pöördusin silmaarsti poole, kelle abiga jäin töövõimetuspensionile.

 

Mis siis?

Pärast rehabilitatsiooni (aastal 2000) hakkas tasapisi avanema minule uus maailm.

-Julgesin ”vaadata ennast ja oma puuet silmast silma”

-Nägin ja kohtasin samas ja veel halvemas olukorras olevaid puudega inimesi.

-Leidsin nägemispuudega inimeste seast uusi püsivaid sõpru.

-Esmakordselt mitmekümne aasta jooksul oli mul aega peatuda ja elu üle järele mõtelda.

-Minus hakkas tõusma huvi endiste ja uute harrastuste vastu.

 

Mis siis nüüd?   

Olen olnud mitmete organisatsioonide juhtkondades: Uudenmaan ja Helsinkin Näkövammaiset Rü 2000-2002), Näkövammaisten Kulttuuripalvelu rü kunstitoimkonnas (2004-2007), Kultuuri ühingu

NÄKY Rü juhataja 2004.

Veel olen psühhosotsiaalse tugirühma juht Iiris keskuse taastusravi osakonnas, teemaks (Oma tee kõndija).

 

Minu harrastused:

Juba töötades tegin, kui aega oli, puutöid nagu palkmajade ehitus ja remont.

Samuti huvitas mind pildistamine, aga selleks polnud piisavalt aega, ainult igamehe kaameraga plõks ja valmis. Töövõimetuse ja pensionile jäämise järel tahtsin tõsiselt proovida neid mind huvitanud harrastusi.

Puutööd ja ehitus-remonditööd sujuvad minul praegugi kenasti, niipalju on veel nägemist järel ja puuduva osa õpib, just nimelt õpib tugema käte ja sõrmede abil.

 

Huvi fotografeerimise vastu sai alguse minus suurest esteetika poole püüdlemisest.

Ma pole kunagi osanud joonistada ega maalida kuigi hästi, aga soov talletada minu ümber olevat maailma ning sõnumeid selle sees on suur.

Märkasin, et olen võimeline veel nägema kaamera silma kaudu nii mõndagi ja see julgustas mind proovima pildistada..

Alguses üritasin pildistada vana ”pocket-kinofilmikaameraga”, katsetamise ja ebaõnnestumise kaudu tegin palju mõtetuid pilte, mis kõik tuli ilmutada ja see maksis palju.

Märkasin siiski samal ajal kogu aeg õppivat midagi. Kui enne tegin pilte kiiruga, ”umbes-täpselt”, siis nüüd õppisin  pildistatavat aeglaselt kaamerasilma kaudu otsima.

Pildid hakkasid õnnestuma ja mõned minu nägijatest tuttavad imetlesid ning kiitsid neid.

Sain julgust ja osalesin nägemispuudega kunstnike ühisnäitusel 2002.

Näituse külastajatelt sain tööde kohta kiitvaid hinnanguid ning abiraha toel hankisin endale uue

fotoaparaadi.

Uue kaameraga tehtud piltidega osalesin veel paaril ühisnäitusel.

 

Digikaamera muutis maailma!

2004 aastal ostsin endale esimese pocket-digikaamera.

Mind huvitas kõigepealt see, et saaksin pildid arvutisse, kus võiksin neid rahus vaadata, pista prügikastiebaõnnestunud pildid ning ilmutada parimad paberile, hoides kokku ka raha.

Kui esimesed pildid olin kopeerinud arvutisse, AVANESKI MINULE TÄIESTI UUS  MAAILM.

Märkasin, et ma näen neid pilte hästi tänu suurele ekraanile ja heale resolutsioonile.

Õppisin ka piltide käsitlemist ning see andis mulle võimaluse saavutada hea lõpptulemus.

Uued pildid meeldisid paljudele ja sellest sain julgust ning kindlust juurde.

2004 aastal otsustati Soome kulttuuripalvelu poolt saata kaks kunstnikku Tsehhi nägemispuudega inimeste festivalile. Väljavalituks osutusin mina ja maalikunstnik Maarit Hedman. 2005 aasta maikuus olid minu

fotod ja Maarit Hedmani maalid väljas Tsehhis, kahe kuu jooksul kolmes linnas.

Meid kutsuti Vseti nimelise linna näituse avamisele. Suurepärane organisatoorne pool, südamlik vastuvõtt ja palju julgustavaid ning kiitvaid kommentaare, mis tõstsid enesehinnangut.

 

2005 aastal oli mul individuaalnäitus Fisgarsi  kunstikülas, millest sain palju kontakte ja tööd.

Tsehhis ja Fisgarsis oli esil ka minu uue ala vallutus - piltidest koostatud dvd:d, millele olin ise valinud muusika nende jutukeste taustaks.

 

Minu fotosid ja dvd:sid on esitletud ka TARU-projekti raames toimunud näitustel. TARU on Euroopa sotsiaalrahadega toetatud puuetega kunstnike projekt (2000-2008), mis äsja lõppes.

 

Mida muud fotograafia on minule andnud?

Soome Nägemispuudega inimeste kultuuriteenindamise ühingu kultuurilehes ilmunud minu fotod ja artiklid on jõudnud paljudesse kodudesse. Mitmed eraisikud on minult tellinud pilte.

Korraldasin nõrgalt nägijaile fotografeerimise kursuse 2007 aasta augustis. See oli nädalalõpu kursus, mille eest vastutas Nägemispuudega inimeste kultuuriteenindamise ühing. Kursust juhendas kutseline fotograaf

Antero Karjalainen ja mina olin nn. teine fotograaf-õpetaja.

Samal aastal ostsin ka uue kaamera, millega pildistamine õnnestub paremini ja kvaliteetsemalt.

 

Minu fotodest ja nendest rääkivatest juttudest on saanud tähtis osa tugirühmades, mida juhendan taastusravi keskuses Iiris.

Sageli vaatan maailma nagu kaamera võetud pildi kaudu. Fotoaparaat oleks nagu asendanud mu nõrgad silmad ja oskan juba ettekujutada kuidas mingi koht või ese paistab kaamerasilma läbi.

 

Kuigi nägemine on nõrk just täpse nägemise piirkonnas, olen seda õpinud paremini kasutama just pildistamise abil.

Arvan, et oskus kujundada pildistatavat, ja näha seda õieti, sõltub paljuski minu endisest tööst, kus kujundasin sisustusi ja lõin nendest tervikuid, et näha neid visuaalselt korrektselt.

Nägemise puudulikkuski pole röövinud minult seda oskust.  

Praeguseks ütlengi, et nägemise kaotus on minule olnud võimalus, mis tõi mulle uue ja loova elu.