Kirjeldustõlke olukord ja võimalikud arengusuunad Eesti teatris

Uuringute järgi on teatris käimine Eesti elanikkonna jaoks väga oluline kultuurist osasaamise viis. Samas nende puhul, kes küll tahaksid teatris käia, aga ei käi, on põhiliseks kõrvalejäämise põhjuseks tervislik seisund. Näiteks nägemispuudega inimestel on väga keeruline ilma spetsiaalse kirjeldustõlketa teatrielamust saada. Kirjeldustõlge on aga Eestis alles lapsekingades, kuigi viimastel aastatel on tehtud sel alal märgatavaid edusamme. MTÜ Kakora eestvedamisel on kirjeldustõlke saanud paljud Eesti filmid, PÖFF on publikuni toonud kirjeldustõlkega eriseansse. Nägemispuudega inimesed said kirjeldustõlke vahendusel osa möödunudsuvisest tantsupeost "Minu arm" ja näitleja Mihkel Tikerpalu on loonud firma, mis tegeleb spordiüritustele kirjeldustõlke pakkumisega.

Teatrites on olukord aga halvem. Ugalas on kirjeldustõlget kasutatud paar aastat, Vanemuine jõudis esimese kirjeldustõlkega etenduseni alles käesoleva aasta alguses. "ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni" (2012) ratifitseerimisega on Eesti aga võtnud endale kohustuse võtta kasutusele kõik asjakohased meetmed, et tagada puuetega inimestele muu hulgas ka teatrietenduste kättesaadavus.

Mis on kirjeldustõlge?

Kirjeldustõlge aitab nägemispuudega inimestel osa saada visuaalsest maailmast. Teatris tähendab see, et enne etenduse algust saab nägemispuudega inimene katsuda rekvisiite, lavakujundust ja kostüüme. Sealjuures kirjeldatakse talle nende värvi ja väljanägemist. Etenduse ajal kuuleb inimene kirjeldustõlget kõrvaklappidest, aga seda ainult hetkedel, kui etenduse tekstis on vaikus. Kirjeldustõlk peab paari sekundiga ära ütlema kõik, mis etenduse kontekstis parasjagu oluline. Kirjeldus ei tohi olla liiga tihe ja detailne ning vältida tuleb ka liiga kujundlikku väljendust. Näiteks väljendit "kirvenäoga mees" ei ole kirjeldustõlkes sobiv kasutada, sest sellest on väga raske üheselt aru saada. Ka näiteks naeratuse kirjeldamisel ei saa öelda lihtsalt "tegelane naeratab", vaid peab olema täpsem. Näiteks lõik Vanemuise lavastuse "Elamise reeglid" kirjeldustõlkest kõlab nii: "Alexi näol on lai juhm naeratus, kõik hambad näha." Kirjeldustõlke stsenaariumi töötab enne etendust välja nägijast kirjeldustõlk koos pimeda kirjeldustõlke konsultandiga. Pime konsultant juhib nägija tähelepanu nurkadele, mida viimane ei oska tähtsaks pidada. Selline meetod võib lisaks nägemispuudega inimestele aidata kultuurielamuse saamisel ka näiteks eakaid, lapsi ja inimesi, kellel on visuaalse pildi tajumisega probleeme.

Kahjuks ei ole Eestis teatrietendustele kirjeldustõlgete koostamisel olemas veel n-ö head tava, mis tagaks kirjeldustõlke ühtlase kvaliteedi. Küll aga on näiteks Poolas, Suurbritannias, Prantsusmaal, Hispaanias ja Belgias riiklikult kehtestatud standard, millele teatrietendusele pakutav kirjeldustõlge peab vastama. Nendes riikides loodi reeglistik suuresti Euroopa Liidu poolt rahastatud projekti "ADLAB" toel aastatel 2011-2014. Projektis osales kuus riiki. Lisaks eelmainitutele ka Saksamaa, kus nüüdseks on kehtestatud standard küll kirjeldustõlkele tele- ja filmivaldkonnas, kuid mitte teatris.

Igasugusele teatrile kirjeldustõlget luua ei saa. Eriti just postdramaatilises teatris võib paljugi lavastuse algsest ideest kirjeldustõlkes kaduma minna. Selle vältimiseks on soovitatud kirjeldustõlk kaasata juba lavastusprotsessi ajal. Veel on pakutud välja võimalus kaasata tõlke koostamisse semiootik, kes aitab tõlgil lahti mõtestada laval nähtavaid visuaalseid kujundeid.

Kirjeldustõlge Eesti kultuuripoliitika kontekstis

Eesti kultuuripoliitika alusdokument "Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020" keskendub kultuuri ligipääsetavusele üsna pealiskaudselt. Dokument küll sedastab, et Eesti kultuuripoliitika eesmärk on muu hulgas luua soodsad tingimused kultuuris osalemiseks, kuid erivajadusega inimesi mainitakse minimaalselt. Eesti filmidele kirjeldustõlke loomiseks on Kultuuriministeerium raha eraldanud, samuti sai viimase tantsupeo kirjeldustõlge teoks just ministeeriumi rahalisel toel. Teatrisse ei ole toetused seni aga jõudnud.

Dokumendi "Kultuur 2030" koostamise käigus on ligipääsetavust mainitud, kuid mitte süvitsi arutatud. Oluline roll on ka riigikantselei kokkukutsutud rakkerühmal "Ligipääsetavus 2035". Suurimad teemavaldkonnad, millega tegeldakse, on teed, hooned ja e-keskkonnad, kuid arutatakse ka seda, kuidas muuta ligipääsetavaks kultuur. Rakkerühm peab valitsusele oma soovitused esitama hiljemalt 2021. aasta juulis.

Probleem on ka teatrite endi huvipuudus. Mitmes Eesti teatris on kirjeldustõlkega etendusi läbi viidud, kuid tavaliselt on tegemist olnud ühekordsete projektidega. Kultuuri ligipääsetavusega tegelev MTÜ Kakora korraldas 2014. aastal Eesti Draamateatris uuringu "Kirjeldustõlge professionaalses teatris". Projekti käigus korraldati üks kirjeldustõlkega etendus, tutvustati Draamateatri personalile kirjeldustõlke olemust ja tehti kaheosaline uuring, kus küsitleti nii teatritöötajaid kui ka nägemispuudega publikut. Uuringu lõppraportis seisab, et "teater suhtus projekti heatahtliku leige huviga". Kirjeldustõlge kui teenus teatrile huvi ei pakkunud, küll aga oodati koolitajalt nippe, kuidas nägemispuudega kliendiga suhelda. Ka Eesti Teatriliidu, Etendusasutuste Liidu ja Kultuuriministeeriumi allkirjaga "Eesti etenduskunstide arengukavas" (2012) ligipääsetavust ega kirjeldustõlget ei mainita.

Olukord Euroopas

Euroopas on kokku umbes 30 miljonit nägemispuudega inimest. Esimesed katsetused kirjeldustõlget regulaarselt kinos ja teatris kasutama hakata, tehti Hispaanias juba nelikümmend aastat tagasi. Kõige rohkem on Euroopa riigid pingutanud selleks, et seadustega oleks reguleeritud kirjeldustõlke olemasolu filmi- ja televaldkonnas. Nii Poolas kui Suurbritannias on seadustesse sisse kirjutatud, et televisioonis näidatavatest saadetest ja filmidest 10% peab olema varustatud kirjeldustõlkega. Flandrias, Belgias on valitsus eraldanud konkreetse summa kirjeldustõlkega teatrietenduste või spordiürituste korraldamiseks, mida tegijatele taotluste alusel jagatakse. Samuti on Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ja Saksamaa Euroopa Liidu toel läbi viinud ühise projekti "Theatres for All", mille käigus vahetati kogemusi ja arendati uusi ärimudeleid kirjeldustõlke paremaks pakkumiseks. Suurbritannias on riigi toel igas teatris vähemalt üks kirjeldustõlkega lavastus hooajal. Kokku on kirjeldustõlkega etendusi võimalik vaadata rohkem kui sajas teatris. Sealne murekoht on hoopis see, kuidas kirjeldustõlke võimalust sihtgrupile kõige paremini turundada. Juba 1998. aastal loodi Suurbritannias organisatsioon nimega VocalEyes, mida rahastab riik ja mis alustas teatritele kirjeldustõlke pakkumisest ja on tänaseks laienenud ka teistesse valdkondadesse (nt muuseumid ja galeriid). Teatritele ei ole kirjeldustõlge küll kohustuslik, kuid kuna riik on loonud ühenduse, mis selle lihtsasti kättesaadavaks teeb, on kirjeldustõlge väga levinud. Paar aastat tagasi läbi viidud uuring kuulutab Euroopa üheks eeskujulikumaks riigiks selles valdkonnas ka Hispaania, kus kaheksa teatrit pakuvad kirjeldustõlget ja üks teater korraldab regulaarselt ooperietendusi, mis on mõeldud just nägemispuudega vaatajale. Ka Itaalias on kolm etenduspaika, mis pakuvad kirjeldustõlkega ooperietendusi. Siiski märgib ka see uuring, et üldiselt on nägemispuudega inimestele mõeldud repertuaari valik pigem kitsas.

Rootsis on aga kirjeldustõlke pakkumiseks välja mõeldud spetsiaalne nutitelefoni rakendus. See sünkroniseerib varem salvestatud kirjeldustõlke etendusel olemasolevate tiitritega ja esitab selle paar sekundit enne või pärast lause kõlamist laval. Heli tuleb otse kasutaja nutitelefoni ja sealtkaudu saab seda ka reguleerida. Praegu arendatakse rakendust, et seda kasutada Rootsi Kuninglikus Ooperis. Sellise lahenduse puhul ei ole vaja palgata eraldi inimest, kes etendust lava kõrvalt jälgib ja kirjeldustõlget publikule kõrvaklappidesse loeb, mis teeb tõlke pakkumise kokkuvõttes odavamaks.

MTÜ Kakora

Eestis on kirjeldustõlget aastaid eest vedanud MTÜ Kakora ja selle juht Sülvi Sarapuu, kes on ka ise vaegnägija. Pea viieteistkümne tegutsemisaasta jooksul on vaegnägijatele korraldatud näiteks keraamikakursusi ja kirjeldustõlkega näitusi. MTÜ on kirjutanud kümneid projekte, et kultuur vaegnägijatele lähemale tuua. Nende eestvedamisel on kirjeldustõlke saanud paljud eesti filmid ning Sarapuu on huvirühma esindanud ka seadusloome juures. Tema eestvedamisel on seni toimunud paljud eestikeelse kirjeldustõlkega etendused. Sarapuu koolitab kirjeldustõlke nii Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias kui ka Balti Filmi- ja Meediakoolis ning kursustele on peaaegu alati järjekord.

MTÜ Kakora teeb koostööd nii Eesti Pimedate Liidu, Eesti Puuetega Inimeste Koja kui ka põhjanaabrite sarnaste ühendustega. Just Soome kogemuse kaudu ongi kirjeldustõlge üldse Eestisse jõudnud. Seal sai esimese eestlasena kirjeldustõlgi kvalifikatsiooni näitleja Mart Aas ja ka Sülvi Sarapuu õppis just Soomes kirjeldustõlke koolitama. MTÜs on selle aasta seisuga kolm töötajat. Töö on projektipõhine ja valdavalt vabatahtlik.

Kirjeldustõlge Eesti teatris

Sotsiaalkindlustusameti andmetel on Eestis umbes 3000 nägemispuudega inimest. Teadlaste hinnangul võib aastaks 2050 ülemaailmne pimedate arv olla kolmekordistunud. Üheks olulisemaks põhjuseks on maailma rahvastiku vananemine. Eesti esimene kirjeldustõlkega etendus toimus 2010. aastal Ugalas. 18. mail kogunes Ugalasse etendust "Kolm meest paadis" vaatama üheksakümmend inimest. Esimene katsetus läks hästi ja samal aastal jõudis kirjeldustõlge ka VAT Teatrisse. Kaks aastat hiljem mängiti taas VAT Teatris ning esimest korda ka Endlas. 2013. aastal õnnestus MTÜ Kakoral projektiga "Kirjeldustõlge professionaalses teatris" saada Hasartmängumaksu nõukogult 1600 eurot, mille eest korraldati koolitus ja kirjeldustõlge Draamateatris lavastusele "Kontakt". Alates 2017. aastast on Ugala püüdnud korraldada kirjeldustõlkega etendusi vähemalt kaks korda aastas. Selle aasta alguses sai koostöös Tartu linna sotsiaalosakonnaga teoks esimene kirjeldustõlkega etendus Vanemuises.

Selle hooaja alguses mängis esimese vaegnägijatele ligipääsetava ooperi "Don Pasquale" ka Rahvusooper Estonia. Teater on seadnud eesmärgiks teinegi ooper, "La Traviata", veel sel hooajal kirjeldustõlkega varustada.

Nimetatute kõrval tegutseb ka Terateater, Eesti pimedate ja vaegnägijate teater, kus mängivadki nägemispuudega harrastusnäitlejad. Ka nende loodud lavastustel on alati kirjeldustõlge. MTÜ Kakora on nägemispuudega inimestele mõeldes toonud publiku ette ühekordseid kirjeldustõlkega etendusi ka festivalil "Puude taga on inimene".

Kirjeldustõlge Eesti teatrite arengudokumentides

Ainus oma arengukavas otsesõnu kirjeldustõlget mainiv teater on Ugala, kes praegu ka regulaarselt kirjeldustõlkega etendusi pakub. Endla ei maini küll ligipääsetavust ja vaegnägijaid, kuid on seadnud üheks strateegiliseks eesmärgiks võtta arvesse erinevate sihtgruppide vajadusi ja tuua seeläbi teatrisse uusi vaatajagruppe. Konkreetselt erivajadusega inimestele ei keskenduta. Draamateater mainib oma arengukavas küll kuulmis- ja liikumispuudega vaatajarühmi, kuid nägemispuudega inimestele tähelepanu ei pöörata. Vanemuise teatri arengukavas on strateegilise eesmärgina välja toodud Vanemuise majade kaasajastamine, mis võiks hõlmata ka ligipääsetavust, kuid otsesõnu seda öeldud ei ole. Samuti ei maini erivajadusega inimesi või uusi vaatajagruppe VAT Teatri arengukava.

Analüüsides just nende teatrite arengukavu, kus kirjeldustõlkega etendused on juba toimunud, eeldasin, et teema ei ole teatritele võõras. Seetõttu järeldan, et kirjeldustõlget ja ligipääsetavust ei ole arengukavade koostamisel peetud piisavalt oluliseks eesmärgiks. Võimalik on ka, et teatrid on selle teema kõrvale jätnud, kuna ei näe mingisuguseid praktilisi võimalusi eesmärgini jõudmiseks.

Finantsolukord

Kirjeldustõlke loomist teatrilavastustele riik püsivalt ei rahasta. Senised projektid on tehtud Hasartmängumaksu nõukogu või Kultuuriministeeriumi ühekordsel toel. Filmivaldkond võiks siinkohal olla heaks eeskujuks. Eesti Filmi Instituudi taotluste hulgas on subtiitrid ja kirjeldustõlge eraldi valdkonnana välja toodud. Teatril sarnast süsteemi ei eksisteeri. Kultuurkapitali raha jagamise põhimõtete järgi võiksid kirjeldustõlke projektid sobida näiteks maakondlikele ekspertgruppidele esitamiseks, kuid ühtset süsteemi, mille kaudu sobiks küsida raha näiteks igas Eesti teatris ühele etendusele kirjeldustõlke loomiseks, ei ole.

Ühele etendusele kirjeldustõlke loomine läheb maksma ligikaudu 2000 eurot. See hõlmab kirjeldustõlke tellimist, tõlgi ja konsultandi palkamist ja tõlketehnika renti. Sellele lisanduvad ka teatri enda kulud, sealhulgas publikuteenindajate koolitus, vajadusel tõlkeboksi ehitamine jne. Sama lavastust teist korda kirjeldustõlkega mängides on kulud juba väiksemad. Kõige kallim osa protsessist ongi kirjeldustõlke tellimine: tõlk peab lavastust mitu korda vaatama, leidma kohad, kuhu kirjeldustõlge sobiks, ja lõpuks selle koos konsultandiga kirja panema. Kvaliteetse kirjeldustõlke loomiseks ei saa kasutada näiteks mõnd teatri oma näitlejat, kes selge hääle ja hea diktsiooniga tõlke ette loeks. Kirjeldustõlk on siiski koolitatud spetsialist, kes on kursis tõlke spetsiifikaga ja oskab laval toimuvat nägemispuudega inimesele arusaadavalt selgitada. Koolituse peab olema läbinud ka konsultant ja neidki pole Eestis palju. Kuigi MTÜ Kakora koolitab kirjeldustõlke iga pooleteise aasta tagant, ei jätku paljudele neist lihtsalt tööd ja nagu iga keele oskamiseks, on ka kirjeldustõlkide sujuvaks tööks vaja pidevat praktikat. Eestis on selliseid tõlke, kes pidevalt selle tööga tegelevad, alla kümne. Vanemuise juhi Kristiina Alliksaare sõnul kergitab heade kirjeldustõlkide vähesus ka tõlke lõpphinda. Omavahenditest Eesti teatrid kirjeldustõlke maksumust tema sõnul katta ei suudaks, seetõttu on oluline leida rahastus mujalt. Samuti ei saa teater kirjeldustõlkega etenduse pealt kuidagi eraldi tulu teenida, kuna nägemispuudega inimesele kõrgema piletihinna kehtestamine ei ole mõeldav.

Praegu pakub regulaarselt kirjeldustõlkega etendusi Ugala ja selle aasta alguses alustas sama ka Vanemuine. Mõlemas teatris on teenuse algatajaks olnud Kristiina Alliksaar, kes sattus aastate eest korraldama festivali "Puude taga on inimene" ja sellest peale on ta oma südameasjaks võtnud, et ka teater oleks võimalikult ligipääsetav kõigile. Nagu öeldud, toimus kõige esimene kirjeldustõlkega etendus Ugalas juba 2010. aastal. Toona vedas üritust tänane ligipääsetavuse eestkõneleja, toonane Ugala teatri projektijuht Piret Aus. Etendus sai teoks projekti korras ja jäi ühekordseks. Esimesed järjepidevad kirjeldustõlkega etendused viis Ugala 2017. aastal läbi oma vahenditega. Tõlketehnika oli teatril endal olemas ja kuna Eestis oli siis lõpetanud alles esimene lend koolitatud kirjeldustõlke, oli ka tõlkidel endil praktikat vaja ja seetõttu oli nende hind teatrile taskukohane. 2019. aastal sai teater kirjeldustõlkega etendustega jätkata aga Riigikogu nn katuserahade toel, kui viljandlasest riigikogu liikme abiga eraldati Ugala teatrile kirjeldus- ja viipekeele tõlke loomiseks 5000 eurot.

Vanemuine pakub aga kirjeldustõlkega etendusi linnavalitsuse toel, initsiatiiv selleks tuli Tartu linna sotsiaalosakonna poolt. Ka linna arengustrateegias on välja toodud eesmärk luua võimalusi erivajadusega inimeste kultuuris osalemiseks. Praegu on Vanemuine sõlminud linnaga lepingu, mille kohaselt linn toetab 8000 euroga nelja kirjeldustõlkega lavastuse väljatoomist. Alliksaar kinnitab, et nõudlus kirjeldustõlkega etenduste järele on suur ning lisab, et kui ligipääsetavusega üldse ei tegelda, kaotab teater automaatselt kümnendiku oma publikust.

Kultuuriministeeriumis on teema arutlusel olnud mitmeid kordi. Näiteks on teatrijuhtidega arutatud võimalust luua ministeeriumi juurde eraldi alajaotus või fond, millest teatritel oleks võimalik taotleda toetust kirjeldus- või viipekeeletõlkega etenduste läbiviimiseks. Samuti on arutatud võimalust luua nendele teatritele, keda kultuuriministeerium rahaliselt toetab, kohustus korraldada vähemalt üks kirjeldustõlkega etendus aastas või kehtestada mingi protsent, mille ulatuses teatrite mängukava peab olema kõigile sihtgruppidele ligipääsetav. Taotluspõhine süsteem tagaks ka selle, et loodud kirjeldustõlked oleksid kvaliteetsed ja loodud kvalifitseeritud kirjeldustõlkide poolt. Kui teatrijuht koos oma meeskonnaga leiab omal initsiatiivil aega kirjeldustõlke jaoks rahastuse otsimiseks, siis see üldiselt ka (kas või projekti korras) leitakse. Teatrinõunik Katre Väli sõnul on teatrijuhtidega kirjeldustõlkest ka räägitud, kuid suhtumised on väga erinevad ja paljud ei pea sellega tegelemist oluliseks. Seega on kultuuriministeeriumi roll ligipääsetavuse tagamiseks ühtse poliitika kehtestamisel väga oluline.

Ligipääsetavus kultuuripoliitikas

Riik ei ole teatrietenduste sisu ligipääsetavaks muutmiseks seni erilisi jõupingutusi teinud. Küll aga on riiklikus kultuuripoliitikas erivajadustega inimestele mõeldes olnud päevakorras füüsiline ligipääsetavus. Tähelepanu on pööratud sellele, et näiteks muuseumidesse ja teistesse kultuuriasutustesse oleks ratastooliga võimalik sisse pääseda, et olemas oleksid kaldteed ja liftid. 2019. aastal valminud aruandes "Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020" mainib ministeerium, et erivajadustega inimeste kultuurile ligipääsetavuse ja kättesaadavuse parandamisse on jätkuvalt panustatud. Dokumendis tuuakse välja näiteks Kultuuriministeeriumi ja selle allasutuste kodulehtede ligipääsetavaks muutmine vastavalt Euroopa Komisjoni rakendusotsusele. Positiivse näitena mainib dokument ka Eesti Pimedate Raamatukogu tegevust ja muuseume, kelle ühine soov oma sisu kõigile inimestele, hoolimata erivajadusest, kättesaadavaks teha on vilja kandnud. Hea näide on möödunud aasta lõpus valminud meremuuseum Paksus Margareetas, esimene muuseum Eestis, kus on arvestatud nii nägemis- kui kuulmispuudega külastajatega ja mida toovad hea näitena esile paljud erivajadustega inimeste ühendused. Samas näiteks Eesti Rahva Muuseumis ei ole nägemispuudega inimeste peale nende endi sõnul üldse mõeldud.

Dokumendis "Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020" on ligipääsetavuse teema kirja pandud üsnagi napilt ja üldsõnaliselt. Ei ole eristatud füüsilist ligipääsetavust (liftid, kaldteed) ja sisulist ligipääsetavust (viipekeeletõlge, kirjeldustõlge). Dokumentides on domineeriv siiski füüsilise ligipääsetavuse mõiste ning koos sõnaga "ligipääsetavus" esinevad sõnad "renoveerimine", "ehitamine" ja "kultuuritaristu rajamine". 2012. aastal, kui Eesti ratifitseeris "ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni", võeti ühtlasi ka kohustus järjepidevalt puuetega inimeste olukorda parandada. Meedias, dokumentides ja avalikus diskursuses on sellega seostatud eelkõige avalikesse hoonetesse pääsemist ja füüsilise keskkonna parandamist. See on tänaseks kirja pandud ka seadusesse ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil on alates möödunud aastast õigus avalikele hoonetele ligipääsetavust kontrollida. Sisulist ligipääsetavust aga seadusesse kirjutatud ei ole. Vananenud diskursus riiklikul tasemel laieneb aga ka kohalike omavalitsuste ja teatrite dokumentidesse ning seega taasloob iseennast. Kui dokumendis "Kultuur 2030" teema täpsemini sõnastataks ja jõulisemalt ka sisulisele ligipääsetavusele rõhutaks, kasvaks teadlikkus, mis omakorda võiks aidata kaasa viipekeele- ja kirjeldustõlke laiemale levikule.

Kultuuripoliitilised dilemmad

2012. aastal koostas Eesti Kultuuri Koda dokumendi "Eesti kultuuripoliitika põhimõisted ja suundumused", mis tugineb Matarasso ja Landry kirjeldatud kahekümne ühele kultuuripoliitika strateegilisele dilemmale. Dokument vaatleb neid dilemmasid ja analüüsib erinevusi valdkondlike poliitikate ja praktika vahel. Ligipääsetavust eraldiseisvalt nende seas välja toodud ei ole, küll aga puudutab osa dilemmadest otseselt ka kirjeldustõlget.

Dilemma nr 15 käsitleb toetusi ja investeerimist. Sedastatakse, et kultuurivaldkondade finantseerimismudel on toetuste jagamise keskne ja (majanduslik) tasuvus argumendina ei domineeri. Eksperdid toovad välja, et finantseerimismudel peaks olema tasakaalustatum. Ühekordsete toetuste najal toimivat kirjeldustõlke süsteemi ei ehita; et süsteem toimima saada ja kirjeldustõlge Eesti teatrites normaalsuseks muuta, peaks riik tegema investeeringu, näiteks muretsema teatritele tõlketehnika. Sealt edasi oleks teatritel endil juba lihtsam ka kirjeldustõlget korraldada. Eeldatavasti osutuks selline investeering ka tasuvaks, sest publik, kel varem ei olnud lihtsalt võimalik teatris käia, saaks nüüd seda teha ja piletitulu suureneks.

Dilemma nr 16 (tarbimise toetamine või loomise toetamine) analüüsis märgib etenduskunstide valdkonna ekspert, et tarbimise toetamist poliitilise prioriteedina ei nähta, välja arvatud mõned üksikud programmid, nagu "Teater maal". Eksperdid on kriitilised tarbimise toetamise vähesuse suhtes ning dokumendist selgub, et süsteem peaks olema rohkem tasakaalus. Kirjeldustõlke vajalikkust aitaks teadvustada ka ühekordne programm, mille raames toimuks igas riigiteatris aasta jooksul mingi arv kirjeldustõlkega etendusi. Nii tekiks ka neile teatritele, kes enne kirjeldustõlkega kokku puutunud pole, arusaam sellest, kuidas etendusi korraldada ja kui suure publikusegmendi nad nii juurde saaksid.

Dilemma nr 17 (tsentraliseerimine või detsentraliseerimine) haakub samuti kirjeldustõlke teemaga. Eksperthinnangus märgib Ott Karulin, et kohalike omavalitsuste tasandi kaasatus etenduskunstide arengusse on sisuliselt olematu. Muidugi on teada ka see, et paljudel omavalitsustel ei ole etenduskunstide toetamiseks lihtsalt tulubaasi ja selle loomine eeldaks suuremaid muudatusi. Tartu linna ja Vanemuise koostöö näitel saab kohaliku omavalitsuse abiga väga palju ära teha. Vähemalt kirjeldustõlke osas on võimalik ka linnal eelarves kombineerida nii sotsiaal- kui kultuurivaldkonna rahasid, sest teenus täidab mõlema eesmärke).

Dilemma nr 20 (taristu või tegevus) kordab kirjeldustõlke mõttes sisuliselt dilemmas nr 15 mainitut. Etenduskunstide osas moodustavad investeeringud taristusse 30% kõigist toetustest. Toimiva kirjeldustõlke süsteemi loomiseks vajaksid teatrid riigi investeeringut tõlketehnikasse, mis edaspidise tõlke korraldamise juba lihtsamaks teeks.

Nüüd, kui koostamisel on uus kultuuripoliitika strateegiline dokument, on kirjeldustõlkest lähtudes põhilised probleemkohad ikka samad mis kaheksa aasta eest, eelmise dokumendi koostamise ajal. Probleemi lahendamise ees seisab eelkõige puudulik rahastussüsteem ja vähene koostöö kohalike omavalitsustega. Kristiina Alliksaar leiab, et ilmselt ei ole ühiskond selleks seni lihtsalt valmis olnud, kuna alati on olnud midagi olulisemat, millega parasjagu on vaja tegeleda. Nüüd, kui muude asjadega on juba enam-vähem hästi, jõuab ka kultuuripoliitika pöörata ehk rohkem tähelepanu nõrgematele. Samas nendib Alliksaar, et käesolev koroonaviirusest põhjustatud kriis võib selle väljavaate tühistada, sest kriisi tagajärgedega tegeldakse veel kaua.

Kirjeldustõlke kitsaskohad

Nägemispuudega inimene saab praegu teatris käia heal juhul paar korda aastas. Ka paljud muud kultuuri tarbimise viisid, mis puudeta inimesele on igapäevased, ei pruugi neile ligipääsetavad olla (näiteks muuseumid või kas või teleseriaalide vaatamine). Siiani on pimedate õiguse eest teatris käia seisnud vaid pimedad ise. Seda ühe MTÜ vahendusel, mis samal ajal on tegelnud ka muu kultuuri vahendamisega ja seega pööranud teatrile vaid osa oma tähelepanust. Kahtlemata on kirjeldustõlke näol tegemist kalli teenusega, mis tulu ei too, kuid kas või Rootsis kasutusel oleva tehnoloogia abil oleks võimalik vähemalt muusikaetendustele nii Estonias kui Vanemuises pakkuda kirjeldustõlget palju väiksemate kuludega, kui seda praegu tehakse. Draamalavastustega on lugu keerulisem. Kristiina Alliksaar mainib, et etenduste puhul, mis lähevad "partituuri mööda", on võimalik sellist tõlget rakendada. Draamalavastuste puhul aga võib näitleja teha pausi, kogemata mõne lõigu vahelt ära jätta või midagi juurde panna. Seetõttu on väga oluline tõlgi füüsiline kohalolek ja etenduse jälgimine. Lisaks ei ole teatril Alliksaare sõnul lähiaastatel võimalik omavahenditest soetada ei tõlketehnikat ega võtta kasutusse rootslaste tehtud rakendust, mis lubaks väiksemate kuludega teha kirjeldustõlget muusikalavastustele.

Katre Väli toob välja, et üheks kitsaskohaks kirjeldustõlke teenuse pakkumisel võib saada ka küsimus, kuidas jõuda õige publikuni. Kui üle Eesti igas teatris kirjeldustõlget tõesti pakkuma hakataks, tuleks palju vaeva näha selle nimel, et see info nägemispuudega inimesteni jõuaks. Samas ei tohiks see infojagamine olla kuidagi sildistav, et ka tavapublik ikkagi saali tuleks. Väli rõhutab, et nägemispuudega inimeste teatrikogemus peaks olema võimalikult sujuv igast küljest. Näiteks tuleb enne etenduse algust üle kontrollida tõlketehnika töötamine, et etendus saaks alata õigel ajal ja toimuda nagu tavaliselt.

Sama märgib ka Sülvi Sarapuu, kes ise nägemispuudega inimesena on kogenud olukordi, kus ta saab etendusel justkui erikohtlemise osaliseks; etendus hilineb, kuna tema tõlketehnikaga on probleeme ja see muudab ka teatrikogemuse ebameeldivaks. Et muresid vältida, peavad nii pimedate ühingud, teatrid kui ka kohalikud omavalitsused igakülgselt koostööd tegema. See aga peab omakorda olema läbimõeldud ja koordineeritud. Niisiis ei seisa kirjeldustõlke pakkumine praegu ainult rahastuse taga.

Paljud Eesti teatrimajad on juba ehitatud nii, et sinna vaegnägijatele või -kuuljatele vajalike lisaseadmete paigaldamine on väga keeruline. Näiteks vaegkuuljate jaoks etendusele tiitrite näitamiseks ei ole paljudes teatrites lihtsalt kohta. Samamoodi on kirjeldustõlkeks vajalike seadmetega. Rääkimata sellest, et mitmes teatris puudub tõlketehnika, pole tihti olemas ka tõlkebokse, kust kirjeldustõlk saaks etendust jälgida. Näiteks Vanemuise väikeses majas tuli kirjeldustõlke pakkumiseks ehitada inspitsiendi puldi juurde eraldi tõlkeboks.

Arenguvõimalused

Dokumenti, kus on sätestatud Eesti kultuuripoliitika põhialused, uuendatakse sel aastal. Uus alusdokument on üles ehitatud horisontaalselt. See tähendab, et kultuuripoliitika pikk plaan pole paika pandud mitte kultuurivaldkondade kaupa, vaid tegeldakse just suuremate, läbivate teemadega ja sellega, kuidas neid konkreetsetes kultuurivaldkondades rakendada. Väli nendib, et konkreetset plaani, kuidas teater nägemispuudega inimestele kättesaadavaks muuta, praegu ministeeriumil siiski pole. Riigikogu peaks dokumendi "Kultuur 2030" hiljemalt aasta lõpuks. Väli sõnul lähimate aastate jooksul suuri muutusi siiski oodata ei tasu, kuid "Kultuur 2030" dokument võiks olla esimene samm riiklikus kultuuripoliitikas ligipääsetavama teatri poole.

Kuna teistes Euroopa Liidu riikides, kaasa arvatud Rootsis, on juba kasutusel toimivad praktikad, ei pea Eesti jalgratast leiutama hakkama. Alustada tuleks näiteks riikliku standardi vastuvõtmisest, nii nagu on teinud ka teised riigid. Samuti tundub täiesti tehtav Rootsis kasutusel oleva nutitelefoni rakenduse kasutamine muusikalavastustele kirjeldustõlke andmiseks. See tähendaks ühekordset kulu kirjeldustõlke tellimiseks ja rakenduse kasutusõiguse soetamiseks. Kuna muusikalavastuste puhul ei pea kirjeldustõlk tingimata kohal olema, jääks see kulu ära. Rakendust saab klient kasutada oma telefonis ja oma kõrvaklappidega, mis kaotaks ka tehnikarendi kulu. Nii oleks lihtsam ka nägemispuudega inimeste teatrikülastuste korraldamine, kuna rakenduse saab käima panna igal ajal ja võimalusi teatrikülastuseks oleks tihedamini, kui praegune üks kord poole aasta jooksul. Nii saaks nägemispuudega inimesed teatris käia nii Vanemuises, Ugalas kui ka Rahvusooper Estonias.

Teatrite sisuliselt ligipääsetavaks muutmisele võiks kaasa aidata ka laiem info jagamine omavalitsuste sotsiaalosakondadele. Seni, kuni kultuuriministeerium kirjeldustõlkeks raha ei leia, võiksid suuremad linnad ise oma teatreid toetada, et kohalikele nägemispuudega inimestele teater kättesaadavaks muuta. Tartus see praegu täpselt nii toimibki ja võiks ka mujal, vähemalt ajutise lahendusena, kõne alla tulla. Loomulikult nõuab Kultuuriministeeriumis rahastusskeemide ümbervaatamine aega ja lähima nelja-viie aasta jooksul kirjeldustõlge Eesti teatris kindlasti normaalsuseks ei muutu.

Heleri All
Teater.Muusika.Kino, november 2020