Kunstinäitust kuulamas

01.05.2009 / 00:00

Enne Tallinna Kunstihoone näituse “Loomakari” ametlikku avamist 11. märtsil olid nägemispuudega huvilised kutsutud “näitust kuulama” - selle ühe osa tutvustamiseks korraldati kirjeldustuur.

Pimedad ja vaegnägemisega inimesed ei ole eriti varmad näitusi külastama - ei saa ju aru, mis välja on pandud. Paraku ei ole ka näituste korraldajad mõelnud või osanud mõelda neile väljapanekute mõistetavamaks muutmisele.

Kirjeldustõlke korraldamise mõtte algataja, MTÜ Kakora juhi Sülvi Sarapuu sõnul iseloomustab senist olukorda lause “Kui sind pole siin, siis sind pole olemas”. Ta kutsus selle omamoodi boikoti asemel saatusekaaslasi kohale tulema, kunstielamusest osa saama ja nägemispuudega inimestele kultuuri kättesaadavaks muutmise vajadusele tähelepanu juhtima.

Üleskutse kandis vilja. Kohal oli huvilisi Tallinnast ja Viljandist. Kirjeldustõlk, heliraamatute esitajana tuntud näitleja Mart Aas, rõõmustas osalejate rohkuse üle. “Siin on nagu rockkontsert. Täiesti üllatav,” ütles ta ürituse alguses.

Kuraator Sandra Jõgeva sõnul oli näitus “Loomakari” põhimõtteliselt inimesest kui kariloomast ehk äärmiselt kollektiivsest olendist, kellel on tugevad karjainstinktid, mida praeguses ühiskonnas häbenetakse ja üritatakse alla suruda. Esindatud olid Eesti ja teiste riikide pigem noorema põlvkonna kunstnikud.

Kirjeldustuur hõlmas Soome kunstniku Jenni Juulia Wallinheimo-Heimoneni töid. Installatsiooni- ja tekstiilikunstnikku ning lektorit tuntakse aktiivse puuetega inimeste õiguste eest seisjana. Naine avalikustab probleeme lisaks kunstiprojektidele ka ajakirjanduses ja oma blogis.

Loominguga võitleb kunstnik kena ja kohanduva väikese sandi rolli vastu. Talle tundub, et Soome ühiskond surub puuetega inimesi teatud vormi, et muuta nad ülejäänud ühiskonnale enam vastuvõetavaks. Puudega inimesele üritatakse öelda, kuidas ta peab elama, milline elukutse talle sobib ja isegi seda, kas tal on majapidamises vaja vanni või mitte. Lihtsam on panna puudega inimene tundma süüd oma puude olemasolu pärast kui muuta ühiskondlikud asutused puuetega inimestele ligipääsetavamateks.

Kunstniku sõnul arvavad paljud inimesed: “See on loodusseadus, et kui sul on puue, oled sa teistsugune kui teised ja sul on vähem võimalusi”.

Jenni Juulia on viimastel aastatel tegelnud puuetega naiste elu kujutamisega. “Paljudele ei meeldi, et ma toon paralleele puudega naise ja prostituudi vahel. Prostituutidega tehtud usutlustest nähtub, et nad eraldavad tihti ennast oma kehast. Samasugune taktika on sageli ka puuetega naistel. Nad näevad end ilma kehata peana. Teine ühtelangevus prostituudi ja puudega inimese vahel on see, et nende kehad oleksid justkui ühiskondlik omand. Igaüks võib kommenteerida, isegi puudutada ja kritiseerida nende füüsilist olemust,” lausus kunstnik.

Jenni Juulia on ennast korduvalt eksponeerinud kui vihane sant. Ta rõhutas, et sellel näitusel on esindatud kaks elustiili, mida ei saa valida. Üks on puue ja teine seksuaalne identiteet.

Näitleja Mart Aas ütles tutvustuseks, et kirjeldustõlge on tegevus, kus nägemispuudega inimestele kirjeldatakse erinevaid kultuurinähtusi ja muid eluks vajalikke nähtusi. Kultuurinähtustest näiteks näitused, filmid ja teatrietendused. Mitmetes riikides on seda tööd juba aastakümneid tehtud. “Põhimõte on see, et olla inimesele, kellel on nägemisega raskusi, nagu silmadeks: kirjeldada sõnadega seda, mis nägemismeeleta saamata jääb,” lisas Mart Aas.

Sülvi Sarapuu on teinud palju selleks, et kirjeldustõlget hakataks kasutama ka Eestis. Ta on korraldanud Tallinnas ja Tartus tutvustavad seminarid ning kirjeldustõlkega näitused. Varsti on tulekul kirjeldustõlkega film

Hea ja arusaadava kirjeldustõlke tegemine vajab õppimist ning ettevalmistust. Nagu ütles Mart Aas, on näitustele kirjeldustõlke tegemisel tulnud mõelda, kui palju kirjeldada küllaltki lühikese aja jooksul töid, kui palju nende valmimise tagamaid. Filmi kirjeldamisel tuleb seda aga eelnevalt korduvalt läbi vaadata.

Jenni Juulia Wallinheimo-Heimoneni tööd on sügava filosoofilise alltekstiga. Ta lubas näitusel neid kõiki katsuda.

“Mullikile”. Unistavas poosis istuv mullikilesse riietatud mannekeen, kaelas erootiliste sugemetega kaelakee, ühes jalas glamuurne, teises vana ja hall balletisuss. Kuna Jenni Juulia ja tema sugulased põevad luude haprust, tegi ta kaitseks kõva ja ränga maailma eest mullikilest kostüüme. Üsna sageli jäävad puuetega inimestel unelmad teoks tegemata. Glamuurne balletisuss näitabki unelmat, tavaline aga tegelikkust.

Pidulikuna näiv töö “Millest on väikesed vaegurid tehtud? Takistustest, tablettidest, tõrjumistest” Osa naise kuldsest ülakehast, riietatud roosasse tugikorsetti. Selle küljes on kolm ampulli, ühes tabletid, teises elektroonikas kasutatavad takistid ehk takistused, kolmandas eitava vastusega kiri. Kaelas eemalt briljantkeena mõjuv tablettidest kee.

Kunstniku selgitused ja kirjeldustõlge andsid töödest põhjaliku ettekujutuse. Võib-olla ei saanud nii head pilti kõik näitust külastanud nägijadki.

Valgusekaja mai 2009
Priit Kasepalu

E-mail: sylvi.sarapuu@gmail.com

est eng rus