kirjeldustõlke ja raamatute abil said peost osa ka need, kes ei näe

Mismoodi saada osa tantsupeost, kui kuuled vaid pastelde plaginat, aga kirevad rahvariided ja poisid-tüdrukud väljakul keerutamas jäävad nägemata?

Tantsupeomuusemi projekti «Mina näen» üks eestvedajatest ja algatajatest Angela Arraste tõdes, et tänavusel tantsupeol saab võimatu võimalikuks ehk nägemispuudega inimesed said võimaluse kogeda tantsupidu nii, et kogu Kalevi staadionil toimuv ka nendeni võimalikult täpselt jõuaks.

Selle jaoks oli tarvis taktiilseid raamatud, millega on tantsupeo korraldajad erilist vaeva näinud. Paisupaberile on trükitud tantsunumbrite joonised, mis kompimise teel muutuvad sõrmede all tunnetatavaks. Joonistele lisaks on iga pildi all punktkirjas ka teave rühma ja tantsu kohta.

Vanalinna Hariduskolleegiumi õpilane Merilin sai tantsupeolt tõelise elamuse ja ka kirjeldustõlkest oli talle palju abi. /Mihkel Maripuu.

Et tantsupeo elamus veelgi lähemale tuua, olid tribüünile end sisse seadnud ka kaks kirjeldustõlki, kelle kirjeldust ja selgitusi staadionil toimuva kohta sai kuulata läbi kõrvaklappide. Istmetele oli end sisse seadnud seltskond nägemispuudega inimesi, kellele jagati kõrvaklapid ja raamatud. Kirjeldus staadionil toimuvast tuli inimestele, kes ei näe, mitmel erineval viisil – nii sõrmede abil tajutavatest mustritest kui kirjeldustõlkijate jutu näol.

«Me ei teadnud isegi, kuidas see võimalikuks saab,» ütles Arraste. Enne peaproovi algust said inimesed katsuda ka rekvisiite – rehasid, hernehirmutist, pulkasid, rahvarõivaid, sõlgi. Arraste rääkis, et ühel noormehel oli iseäranis suur soov endale mulgi kuub selga tõmmata. «Ta teadis, et meie eelmisel presidendil Toomas Hendrik Ilvesel oli mulgi kuub ja ta tahtis ka end tunda nendes rõivastes. Tal oli hästi hea meel, sest sai mulgi kuue endale selga tõmmatud,» ütles ta.

Tähelepanu detailidele, mis muidu oleksid jäänud märkamata
Veerand tundi enne peaproovi algust alustasid kirjeldustõlkijad Tarmo Tiisler ja Kärt Mikli kirjeldusega: kuidas asetsevad pingiread, kus asuvad sisse- ja väljapääsud ja mis toimub laval, kus lauljad ja pillimängijad tantsijaid saadavad. Ka mina haarasin kõrvaklapid ja sulgesin silmad, ent kiusatus piiluda ja justkui kinnitust otsida tõlkijate esitatud faktidele sundis mind ikkagi pidevalt järele kontrollima: ahah, vasakule poole jääb üks sissepääs, seljataha see ja teine – selge, asi on aus.

Olin esimest korda tantsupeol ja selles mõttes oli isegi tore, et keegi mulle kõrva sisse kirjeldas, mis staadionil toimub. Märkasin detaile, millest ise oleksin ehk mööda vaadanud. Omamoodi põnev oli jälgida visuaalset tegevust ning samal ajal kuulda kellegi teise selgitust sinna kõrvale.

Sulgesin silmad, et tajuda seda nii, nagu tajuvad mitmed minu ümber istuvad inimesed, kellel pole võimalust «fakte kontrollida». Ühest küljest tundsin kerget hoomamatuse paanikat – tantsijad tõstavad vasakut jalga, poisid keerutavad neidu, viskab vöö talle ümber ja kuskilt vasakult ilmuvad nüüd uued tantsijad. Kinnisilmi olles lõi see jutustus minul silme eest pisut kirjuks.

Teisest küljest jällegi peab meeles pidama ka seda, et mina olen harjunud tajuma maailma mitut moodi: nii silmade kui kõrvadega. Tean ju juba eos, milline näeb välja üks klassikaline rahvarõivas ja rahvatants. Kuid täpselt nagu kuulmispuudega inimesed on harjunud tajuma ennast ümbritsevat maailma tugevamalt näiteks nägemismeelega, siis ka pimeda inimese jaoks on tajutavad helid ning arvatavasti ka kirjeldustõlkija jutu kiire läbitöötlemine miski, mis tuleb loomulikult ja ei tekita paanikat.

«Esimene pidu oli tõeline elamus!»
Vanalinna Hariduskolleegiumi 12. klassis õppiv nägemispuudega Merilin ütles, et tema jaoks oli esimene tantsupidu tõesti väga hea elamus. «Kirjeldustõlge andis mulle väga palju juurde ning joonised olid samuti palju abiks. Mulle jäi meelde see, kuidas aastaajad vaheldusid,» rääkis neiu pärast etenduse lõppu. Eriti meeldis talle pidev Koidu ja Hämariku temaatika, mis läbis tervet etendust.

Sülvi Sarapuu, kes on sünnist saati eristanud silmadega vaid valgust ja pimedust ning kes on kirjeldustõlke õppejõud Viljandi Kultuuriakadeemias, on tantsupidudel käinud mitmeid kordi. Varasematel aastatel on ta lihtsalt oma pereliikmeid kiusanud ja uurinud, et kes kus parasjagu seisab ning mis väljakul toimub. «Kui rahvas reageerib, siis loomulikult tahan ka mina ju teada,» ütles ta. Ent tänavune tantsupidu meeldib talle väga – eriti ideekavand ning muidu tublid noored, kes on kõvasti vaeva näinud.

Millise mulje üldse esimene kirjeldustõlkidega mööda saadetud tantsupidu Sarapuule jättis? «Selle kohta, et me saime teha proovi vaid kolm korda, siis läks üritus täiesti söödavalt, kui välja arvata tehnika, mis meid natukene alt vedas,» ütles Sarapuu.

Kõrvaklappidest tulev jutt läks paraku tõesti veidi kaotsi ning ka vali tuul segas rahulikult kuulamist. «Kirjeldustõlkidele on see üldse algul raske, see võtab aega ja harjumist. Kui me oleks oma kirjeldustõlke teinud näiteks homme kolmanda etenduse ajal, siis oleks meil olnud juba parem,» rääkis Sarapuu.

Mis siis on ikkagi need asjad, mida kirjeldustõlgid peavad meeles pidama? Sarapuu sõnul on tõlkijal kõige olulisem meeles pidada, et teksti ei tohi lugeda dialoogide või laulu peale ja jutustuse ning detailide täpne edasiandmine on ääretult oluline. «Ei tohi olla laialivalguv tekst ning mõisted peavad olema väga arusaadavad. Mitte ainult minule, vaid kõige väiksemast kõige suuremani, kõige vanemast kõige nooremani,» selgitas Sarapuu pärast peaproovi lõppu.

Allikas: Postimees