Nägevad käed maalivad mälupiltide järgi

Kuidas maalida merd, kui lainete värvid on vaid mälupildid pimeduses? Kuidas voolida savist portreid, kui silm modellide näoilmeid ei seleta?

Neile küsimustele tasub mõelda Pärnus Nooruse majas avatud näitusel “Nägevad käed”, kus kõikide maalide, joonistuste ja installatsioonide autorid on pimedad
või peaaegu pimedad kunstnikud Soomest Ahjola rahvaülikooli kunstiringist.

Pimekurtide kunstiringi tööd on 2008. aastast ehk selle asutamisest alates juhtinud kuulmis- ja nägemispuudega kunstnik Milla Lindh.

Isapart ja põhjapõder

Näitusel saab vaadata ja sõrmedega katsuda villast ja savist loodud portreid, installatsioone, lõngast heegeldatud lilli, vahale kriibitud joonistusi ja
reljeefseid maale. Mõni maal on kaetud klaasiga, seevastu töödel “Isapart” ja “Põhjapõder suvekarvas” võib käte abil maalide reljeefi ja materjaliga tutvuda.

Ahjola rahvaülikooli pimekurtide kunstiring on osa Soome pimekurtide tegevuskeskuse (sm k kuurosokeiden toimintakeskus) tööst. Keskus on toiminud 30 aastat
ja selle töötajad on veendunud, et pimedaks jäämine ei võta inimeselt soovi midagi oma kätega teha.

Pärnus näituse avamisel osalenud Marja-Leena Karjalainen liitus kunstiringiga 2008. aastal. Akvarellidega alustanud proua on nüüdseks jõudnud õlimaalini
ja kujutab vaatamata nägemisnärvi progresseeruvale kahjustusele hämmastava täpsusega maailma eri paigus pildistatud maastikke või värvikaid abstraktseid
kompositsioone.

“Enne kartsin õlivärve, aga Milla on olnud väga julgustav ja innustav,” kiidab Karjalainen oma juhendajat. Harrastuskunstnikul on töötamiseks mitu paari
prille ja maalimiseks peab ta lõuendit otse näo ees hoidma.

Anu Mikkolal on diagnoositud ajukahjustus, nägemis- ja kuulmispuue. Nägemise täielik kaotus 15aastasena sundis teda mälu treenima ja praegu väljendab ta
eri rullide abil oma meeleolusid ja energiat maalides.

Sünnipäraselt kurt ja noorena pimedaks jäänud Rauli Jalo vaatleb maastikke ja loomi tõlgi kirjelduse vahendusel või ise kompides. Tema loob oma pildid
graveerimise ja vahatikkude abil, värvid valitakse vestluse käigus: juhendaja küsib, kas pilt kujutab õhtut või valgusküllast päeva ja kas taevas paistab
päike või kuu.

Kunstiringi juhendaja Milla Lindh on ehe näide kangest naisest, kes eluraskustele alla vandumast keeldunud. Särav ja naerusuine daam on suure osa oma elust
pidanud hakkama saama väga kehva nägemise ja kuulmisega leppides.

Näiliselt terve tüdruk hakkas kuueaastasena hämaras valguses komistama ja käsikaudu liikuma ja ema märkas, et lapse kuulmisega polnud samuti kõik korras.

Seitsmeaastasena sai Milla oma esimese kuulmisaparaadi, mis tema elu tavakoolis teistest erinevana just üleliia lihtsaks ei teinud.

Pärast keskkooli lõppu läks neiu õppima Helsingi kunstikooli hoolimata aina halvenevast nägemisest ja kuulmisest. Ta suutis lugeda sõnu vestluskaaslase
huultelt, kuid mitme inimesega korraga suhelda oli väga raske.

Peagi kolis neiu Tamperesse, sai koha kunsti- ja meediakoolis ning lootis terviseprobleemide kiuste saada kunstnikuks. 19aastasena sattus Milla jalgrattaga
sõites autoavariisse ja pärast seda diagnoositi tal pärilik Usheri sündroom, mis oligi nägemis- ja kuulmismeelte hääbumise põhjus. Kurdiks jäänud kunstitudeng
pidi kohanema teadmisega, et tõenäoliselt kaotab ta ka nägemise.

“Mõtlesin, mida oma eluga peale hakata, kui ma ei näe ega kuule, mis tööd ma üldse saaksin teha,” mäletab Lindh nukrat aega. “Õnneks tutvusin siis oma
toonase abikaasaga, sünnitasin kolm last ja olin täiskohaga koduperenaine.”

2008. aastal kutsuti Lindh Ahjola rahvaülikooli juhendama kuulmis- ja nägemispuudega inimeste kunstiringi. Ta õppis kiiresti selgeks viipekeele ja avastas,
et kuigi tal pole alati lihtne suhelda “normaalsete “inimestega, saab ta suurepäraselt hakkama erivajadusega kunstihuvilistega.

“Armastan oma kunstigrupi rahvast väga, nad on üleni minu inimesed,” kinnitab juhendaja, kelle silmad löövad oma õpilastest rääkides särama. “Nad on andekad,
ma ei pea isegi palju juhendama: vahel piisab julgustamisest, et inimene üldse söandaks alustada.”

Praegu võimaldab sisekõrvaimplantaat Lindhil kuulda, kuid nägemiskahjustuste, kae, värvinägemise nõrgenemise ja silmade valgustundlikkuse tõttu töötab
kunstnik üha enam kompimismeele abil. Naine jätkab loomist, kujutades savi, villa, traadi ja muude materjalidega enamasti inimnägusid. Näod on talle olulised,
sest miimika ütleb inimese ja tema emotsioonide kohta palju.

“Kuna ma ei näe teiste näoilmeid, eelistan hästi otsekohest suhtumist, sest ma ei saa aru, kas tehakse nalja, räägitakse ümbernurgajuttu või mõeldakse
öeldut tõsiselt,” toob Lindh näite vaegnägijate suhtluse eripära kohta.

Pimedatele on kaaslase tajumisel tähtis tervik, kuhu kuuluvad materjalid ja nende lõhnad, inimese liikumisviis.

Näituse tõi Eestisse MTÜ Kakora, mille eesmärk on muu hulgas nägemispuuetega inimeste loovtegevuse arendamine.

“Tahame näituse viia 11. juunil Stroomi randa kogu pere festivalile “Puude taga on inimene”,” räägib Kakora eestvedaja Sülvi Sarapuu. “Oleme rõõmsad, et
enne seda saime väljapanekut Nooruse majas eksponeerida.”

Sarapuu sõnutsi tegelevad Eesti meelepuudega inimesed samuti üsna palju kunstiga ja nende tööd jõuavad näitustelegi. Aasta eest sai rahvusvahelist nägemispuuetega
kunstnike tööde näitust vaadata Pärnu uue kunsti muuseumis.

Pimekurdid Eestis

“Käeline tegevus sobib nägemispuudega inimestel,” nõustub Sarapuuga Eesti pimekurtide tugiliidu tegevjuht Raissa Keskküla. “Teeme koostööd nii kurtide,
pimedate kui nägemisliitpuudega inimeste ühingutega. Meil on olnud talgikivist voolimise kursused lastele ja täiskasvanutele, meie kunstnike looming on
olnud näitustel Eestis ja kaugemalgi.”

Keskküla sõnutsi töötavad nad umbes 20 pimekurdiga, kellest enamikul on siiski nägemise või kuulmise jääke. Töötatakse ka 112 lapsega.

Täispimekurtidega suheldakse punktkirja ja taktiilse viipekeele abil. “Meil oli kurt inimene, kes kaotas nägemise ja veetis mitu aastat peaaegu suhtlemata,”
meenutab Keskküla üht juhtumit. “Õpetasime talle punktkirja ja taktiilse viipekeele selgeks ja ta sai jälle suhelda, käis isegi välismaal konverentsidel.
Kõik on võimalik, tuleb vaid õige suhtlemismeetod leida.”

Allikas: Pärnu Postimees