Kutse näitusele "Nägevad käed"

Kakoral saab sell aastal täis 10 aastat tegevust.

Korraldamegi sel puhul mitmeid üritusi.

Kutsume Sind Pärnusse Noorusemaija pimekurtide kunstnike näitusele

"Nägevad käed" avamisele 10.5.2016. algusega kell 16:00.

Noorusemaja asub aadressil
Roheline 1B, Pärnu 80036

Kohal on lubanud olla ka kaks kunstniku Tammperest.


Näitus „Nägevad käed“

Soome Pimekurtide tegevuskeskus (Kuurosokeiden Toimintakeskus) on juba kolmkümmend aastat korraldanud katkematult meelepärasesse tegevusse ja vaba aja veetmisesse kaasavat tegevust. Keskuse töötajad on veendunud, et pimedaks jäämine või tegevusvõimes tekkivad muutused ei võta inimeselt vajadust leida loovat tegevust ja oma kätega midagi teha. Erinevad suhtlusviisid ei takista osalemast ja uusi oskusi omandamast. Algselt projektipõhiselt käivitatud Tegevuspäevad (Toimintapäivät) on kujunenud pimekurtidele mitmekesist tegevust pakkuva keskuse töö oluliseks osaks ning 2002. aastal alustati koostööd ka Ahjola rahvaülikooliga. Sel aastal on tegevuskeskuses avatud kaheksa rahvaülikooli õppegruppi, mida juhendavad oma eriala professionaalid. Ahjola rahvaülikool lähtub erivajadustega inimestele õppe korraldamisel individuaalsest õppekavast, mis koostatakse iga õppegrupi vajadustest lähtuvalt. Õppe korraldamisel arvestatakse iga õppuri individuaalseid eeldusi ning pakutakse talle tegevuses vajalikku tuge.

Pimekurtidel on rikas suhtluskultuur ning hetkel tegutsevates õppegruppides võib ühes grupis olla lausa nelja erinevat suhtlusviisi kasutavat osalejat. Meie tegevuskultuuri kuuluvad tõlgid ja tugiisikud, kes hõlbustavad iga pimekurdi osalemist õppetöös. Sellel näitusel on väljas pimekurtide kunstiringi liikmete looming. Kunstiringi tööd on alates 2008. aastast ehk selle asutamisest alates juhtinud kuulmis- ja nägemispuudega kunstnik Milla Lindh.

Kunstnikud:

Marja-Leena Karjalainen (1943) liitus kunstiringiga 2008. aastal. Oma töödes
on akvarellide ja akrüülvärvide kaudu õlimaalideni jõudnud Karjalainen
kujutanud külastatud kohti või korranud oma varasemaid töid teiste
värvikombinatsioonidega. Vaatamata nägemisnärvi progresseeruvale
degeneratsioonile kujutab kunstnik hämmastava täpsusega maailma eri paigus
pildistatud maastikke. Nüüd pensionil olles on tal piisavalt aega, et
vaadelda oma maalides mõne värvitooni tasapisi teisenemist, kujutada
pilliroo peegeldust järvepinnal või valguse ja varjude mängu mäenõlval.
Võluvad ka tema värvikad abstraktsed maalid: sügava tunde või kogemuse edasi
andmiseks, piisab vahel vaid värvist, konkreetne kuju ei ole vajalik.

Anu Mikkolal (1967) diagnoositi aastasena keskmise raskusega PCI (ajukahjustus) ning nägemispuue. Kuueaastasena tuvastati tal ka kuulmispuue. Nägemise täielik kaotus 15-aastasena sundis kunstnikku mälu treenima. Bipolaarse meeleoluhäirega vürtsitatud elu on Mikkola varem kirjeldanud luuletustes ja seejärel juba maalides ning kujundanud ise ka oma teise luulekogu „Pilvipeili“ (Pilvepeegel, 2011) kaane. Mikkolal on ainulaadne verbaalne anne värvide kirjeldamisel: räägime Cindy-nimelise nuku naha värvist, punasest veinist, helkivast hallitusest ja verigreipidest. Kunstniku maailmas ei ole esemete kujul tähtsust, ta loob erinevate rullide abil paberile täiesti ootamatu kombinatsiooni, kus ka rahulikud või hoogsad, lausa agressiivsed rullitõmbed rõhutavad tegijat vallanud meeleolu või energiat. Värvimälu on Mikkolale samavõrd tähtis töövahend kui värv ise ning nägevate inimeste piiratud arusaamad värvide kokkusobitamisel teda ei kammitse.

Rauli Jalo (1950) on sünnipäraselt kurt ja noorena pimedaks jäänud kunstnik. Ta on juba varakult asendanud kaks silma kümne nägeva sõrmeotsaga ning lisaks kogu maailmas ringi reisimisele loonud kunstiteoseid väga erinevatest materjalidest. Maastikke ja loomi vaatleb ta tõlgi kirjelduse vahendusel ning kui võimalik, ise kompides. Jalo suudab graveerimise ja vahatikkude abil ning ise erinevaid ðabloone lõigates pildist selle valmimisprotsessis tervikliku ettekujutuse luua. Värvid tema maalidele valitakse vestluse käigus: juhendaja küsib, kas pilt kujutab õhtut või valgusküllast päeva ja kas taevas paistab päike või kuu. Pildid on kahemõõtmelised ja perspektiivi olemasolu on neis tähtsuse kaotanud.

Milla Lindh (1976) on kunstnik, kelle teosed kujutavad enamasti inimesi. Pärilik Usheri sündroom diagnoositi tal alles 20-aastasena pärast jalgrattaõnnetust ning kurdiks jäänud kunstitudeng pidi leppima teadmisega, et tõenäoliselt jääb ta ka pimedaks. Sisekõrvaimplantaat võimaldab tal küll kuulda, kuid nägemisvälja kahjustuste, kae, värvinägemise nõrgenemise ja silmade valgustundlikkuse tõttu töötab kunstnik üha enam kompimismeele abil. Varasemad terviklikud kehad on taandunud üheks kehaosaks, enamasti näoks. Inimeste ilmed on nägevate inimeste jaoks kõnekad, kuid pimedate jaoks on tähtis tervik, kuhu kuuluvad ka materjalid ja nende lõhnad: kangad, millest õmmeldud rõivaid kannad ja sinu liikumisviis on sageli esimesed signaalid, mida sa endast edastad.

Näitus jääb Pärnu Noorusemajas avatuks 5.6.2016.

Korraldaja Kakora MTÜ koostöös Pärnu Noorusemajaga.

Sülvi Sarapuu
+372 5196 0584
www.kakora.sarasyl.com