Valli Pärn - parim heliraamatute naislugeja
06.08.2015 / 00:00
Nägemispuudega inimesed valisid käesoleval aastal kahe viimase aasta parimaks heliraamatute naislugejaks Valli Pärna.
„Kuidas ulatada paberile kirjutatud sõnad elusana kuulajale? See on müstika, seda sinilindu ma püüan,“ ütleb Valli Pärn heliraamatute lindile lugemise kohta.
Valli Pärna esituses võib Eesti Pimedate Raamatukogust leida 69 heliraamatut. Tema on oma hääle andnud sellistele teostele nagu Lee Harperi „Tappa laulurästast“, Gianni Rodari „Cipollino seiklused“ ning tervele reale „Minu ...“ sarja raamatutele ja hulgale noorsooromaanidele.
MTÜ Kakora poolt kokku kutsutud heliraad valis kõige paremini esitatud heliraamatuks samuti just Valli Pärna poolt 2014 aastal Eesti Pimedate Raamatukogus lindile loetud Jojo Moyesi teose „Mina enne sind“.
„Valli Pärn luges seda raamatut ikka nii hästi, et kohati tuli lausa pisar silma,“ ütles raamatu valimise käigus üks heliraadi liikmetest.
„Kellegi tegude märkamine, tähele panemine - see on väärtustamine, poolele teele vastutulek,“ ütleb Valli Pärn saadud tunnustuse kohta.
Juba palju aastaid nägemispuudega inimestele heliraamatuid lugenud Valli Pärna jaoks on heliraamatute temaatika väga huvitav. Ta sooviks väga kõnealust temaatikat laiemale üldsusele paremini tutvustada ning oli lahkesti nõus „Kuukiire“ küsimustele vastama.
Kuidas sai see kõik alguse ehk kuidas te nägemispuudega inimestele heliraamatuid lugema sattusite?
„Mõned aastad tagasi sai aktiivselt teatritööd tehtud, lisaks töö tekstiga ja kõneharjutused. Ühel hetkel leidsin, et parim harjutamine on praktika - kui minu tegemine leiab ka vastukaja ehk kuulaja. Otsisin võimalusi ja üks neist oli Eesti Pimedate Raamatukogus audioraamatute esitamine. Algul lugesin päevalehti ja ajakirju, tasapisi usaldati ka veidi õppekirjandust ja üsna ruttu tuli ilukirjandus. Praeguseks tunnen heameelt võimaluse üle, teha sõnad kuuldavaks nendele, kel nägemine vaevaline. Tunnen, et teen reaalselt vajalikku asja.“
Mis on hetkel Teie põhitöö ehk millega te igapäevaselt tegelete?
„Inimene ja tema sügavused on minu jaoks põnev ning oluline teema. Seega juhendan klassikalise jooga tunde ning lasteaias olen väiksemate rühma- ja liikumistundide õpetaja. Aeg-ajalt korraldan enesearengu seminare, joogalaagreid.“
Olete oma hääle andnud peaaegu 70le Eesti Pimedate Raamatukogus leiduvale audioraamatule. Miks te seda teete? Mida annab see Teile endale.
„Olin väiksena palju omapäi : looduses, mere ääres, sipelgate, koeraga. Inimesi oli mu ümber vähe, küll aga palju sõnatut loodust. Nii meeldis mulle väga kuulata kuuldemänge, raadioteatrit, luulekavasid - tavaliselt hakkasid pildid: ruumid, inimesed, tegevused minu silmade ees end kohe lahti kerima. Vahel eredamalt, vahel vaevalisemalt. See oli minu jaoks tavaline loo kulg. Kuid oli mõni hääl ja esitus, kus kuulsin põnevat teksti, aga minus jäi lugu käivitumata. Oma hilisemate õpingute jooksul otsisin juba teadlikult seda võtit, mis elustaks sõna kuulajale. See elustumine on selgelt tajutav, eriti reaalse publiku olemasolul. Kuidas ulatada paberile kirjutatud sõnad elusana kuulajale? See on müstika, seda sinilindu ma püüan.“
Kus ja millal loete?
„Loen Eesti Pimedate Raamatukogu stuudios, seal on väike must kast, kus kahekordsed uksed, helikindlad seinad. Laual mikrofon ja kuskil eemal tähelepanelik ning abivalmis helirežissöör Henrik Veeäär.“
Milliseid raamatuid Teile endale lugeda meeldib? Kui üldse jääb heliraamatute lugemise juures veel aega ka teiste kirjandusteoste jaoks?
„Meeldib inimene, kui arenev ja loov tegelane ehk mulle pakuvad huvi isiksuste, kunstnike elulood, nende läbielamised, eneseleidmised. Hea luule jaoks võtan aeg-ajalt aega - eriti eesti ja vene autorid - see on hooajaline lugemine.“
„Joogat kui eluviisi käsitlevad teosed töötlen enda jaoks põhjalikult läbi - anatoomia, filosoofia. Igal õhtul võtan oma päeva kokku, leides tera kas BhagavadGitast, suutratest või piiblist. Sellise rütmi on minu tegemised mulle kujundanud. Ja tänu lastele olen heal meelel lugemas muinasjutte, laste psühholoogia-alast kirjandust, mänge.“
Kas loete lindile kõiki raamatuid, mida pakutakse või eelistate mingit kindlat liiki teoseid, kirjanikke?
„Kord küsiti minult, kas ma erootilise sisuga raamatuid ka loen. See on tegelikult suur väljakutse, edastada piiripealsed teemad puhtalt, mängimata, omapoolse hinnanguta. Kui tuleb kord esitada kustumatu D.H.Lawrence`i “Leedi Chatterley armuke”, siis näen seda kui võimalust, esitada elu loomulikku osa ja väljakutset kõndida noateral.“
„Eks temaatika sõltub paljuski ka häälematerjalist ja vanusest ning seepärast on Margit Orusaar Eesti Pimedate Raamatukogust suunanud mulle laste- ja noortekirjandust. Neid olen lugenud suure lustiga ja saanud ka ise targemaks.
Mõne ettepaneku lugemiseks olen ka ise teinud ja need on heakskiitu leidnud.“
„Margit on leidnud mulle raamatuid, mis on tihti salapärased ja valusad suhtelood, imelised eluseiklused, mõtlemapanevad. Ühesõnaga kõnetavad nii teda, mind, kui ka võimalikku kuulajat, sest lindistatud raamatute valiku määravad ikkagi kuulajad, nende soovid, huvid. Raamatukogutöötajad teavad kuulajate vajadusi ja meie püüame neile vastu tulla.“
Mida tähendab Teie jaoks tunnustus „parim heliraamatute lugeja 2015“?
„Me võtame paljusid asju siin elus iseenesestmõistetavatena - keegi teeb, keegi toob, kuskilt saab. Nagu hingamine - märkame siis, kui enam pole. Aga võiks märgata igat hingetõmmet, see on ju elu loomine.“
„Samuti on kellegi tegude märkamine, tähele panemine - see on väärtustamine, poolele teele vastutulek. Kuulamine ja tähele panemine on aktiivsed tegevused. Järelikult tuleb seda tähelepanu kasutada oskuslikult, panustada väärikalt.
Seega olen tänulik, et oleme koos kuuljatega elustamas lugusid ja tunnen rõõmsat vastutust, kanda sõnade kvaliteeti ka edaspidi.“
Mirja Räpp
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu infoleht „Kuukiir“ nr.6/2015
|