Leino Rei - parim heliraamatute meeslugeja

Käesoleval aastal valisid nägemispuudega inimesed kahe viimase aasta parimaks heliraamatute meeslugejaks Leino Rei.
„Nagu kirjanik, kes on kogu aeg sahtlisse kirjutanud, avastab äkki, et tal on lugejad, sain mina tunda rõõmu, et minu “kappi loetud” raamatutel on kuulajad“ ütleb Leino Rei saadud tunnustuse kohta.

Leino Rei on oma hääle andnud 38-le Eesti Pimedate Raamatukogus leiduvale heliraamatule. Näiteks saavad nägemispuudega raamatusõbrad tema poolt lindile salvestatuna lugeda selliseid teoseid nagu Thomas Keneally „Schindleri nimekiri“, Thomas Harrise triloogia raamatuid „Punane draakon“, „Voonakeste vaikimine“ ja „Hannibal“ ning Kaur Kenderi „Iseseisvuspäev“.

Leino Rei (sündinud 18. Märtsil 1972) on Eesti näitleja ja lavastaja. Lõpetas 1998 aastal Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetooli näitlejameisterlikkuse erialal. Aastatel 1994-2002 oli ta stuudio Teatrum näitleja, aastatel 2002-2006 Eesti Riikliku Nukuteatri näitleja ning aastast 2006 tegutseb vabakutselise näitleja ja lavastajana.
Aastal 2015 pälvis ta muuhulgas veel Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinna - Tundliku lavastajatöö eest tajudega mängivas lavastuses "Siil udus" (Tartu Uus Teater)

Kuidas sai aga näitlejast ja lavastajast Leino Reist nägemispuudega inimestele heliraamatute lugeja ning veel paarile „Kuukiire“ küsimusele oli ta rõõmuga nõus vastama.

Kuidas sai see kõik alguse ehk kuidas te üldse nägemispuudega inimestele heliraamatuid lugema sattusite?

„Täpsed üksikasjad on meelest läinud, aga ilmselt kellegagi kolleegidest tuli jutuks, et selline võimalus on. See oli vist aastal 2004, elasin sel ajal Tallinnas ja mõtlesin kohe, et tahan oma panuse sellesse anda. Lugesin vast kaks-kolm raamatut sisse. Siis kolisin Tartusse ja lugemine katkes. Enne kolimist kutsusin oma sõbra ja kursavenna Mart Aasa ka lugema. Tema jäigi lugema. Ja kui mõne aasta eest masu peale tuli, siis kutsus Mart mind omakorda lugema. Ja nüüd olen juba regulaarselt lugenud umbes neli aastat.“

Olete oma hääle andnud peaaegu 40-le Eesti Pimedate Raamatukogus leiduvale audioraamatule. Miks te seda teete? Mida annab see Teile endale?

„Kui alustasin, olid lugemistasud marginaalsed ja minu põhjused lugemiseks sügavalt humaansed. Näitlejana tuleb ikka aeg-ajalt küsida endalt – kas mu tööst mingit konkreetset kasu ka on? Oma kätega me ju midagi ei ehita, kedagi haigusest ei ravi, uusi samme teaduses ei astu... Heliraamatuid lugedes ma selle küsimusega ei tegele. Ma tean, et see aitab väga paljudel inimestel osa saada sellest, mis peaks igale inimesele vabalt kättesaadav olema. Lisaks on siin mitmeid aspekte, mis mulle endale väga istuvad. Selline üksinda kuuldavalt lugemine on rahustav tegevus, võiks isegi öelda, et mediteeriv. Mulle meeldib võtta aeg maha ja tasakaalustada oma sisemist rütmi. Samas on see vabatahtlikult võetud kohustus lugeda ja nii ei saa ma iseendale valetada, et aega lugemiseks pole. Ja mis seal salata, üha enam väärtustatakse audioraamatute sisselugemist ka materiaalselt.“
 
"Väga loodan, et see valdkond teeb lähiajal läbi revolutsiooni ja audioraamatud jõuavad kõikide inimesteni, kes selle vastu vähegi huvi tunnevad. Tean, et inglise keelses keskkonnas moodustavad suure osa kuulajatest pikamaa veoautojuhid, kes kuulavad raamatuid autoroolis. Selle revolutsiooni teostumise takistuseks on ilmselt autoriõigused, aga kui huvi on ja asja ajada ehk see siiski kunagi teostub."

Kus ja millal loete?

„Selles osas on tehnika ja võimalused arenenud lausa müstiliselt. Praegu tundub uskumatuna, et veel veidi rohkem kui kümne aasta eest lugesin stuudios lintmakile. Kui segamini läks, tuli tugevate nupuvajutustega lint tagasi kerida ja õige kohapealt uuesti alustada. Makilindist tehti kuus koopiat kassettidele. CD-le salvestamine oli alles tegijate kaugetes unistustes. Nüüd saan lugeda praktiliselt kõikjal. Mul on lugemiseks vaja sülearvutit spetsiaalse salvestusprogrammi ja mikrofoniga ning vaikset stuudionurka. Olen kodus tekitanud endale lihtsatest vahenditest koha, kus lugeda, aga kui olen põhitöö tõttu pikemalt kodust ära, siis võin alati lugemistöö endaga kaasa võtta. Mul on välja arenenud professionaalipilk, et kui kuhugi ruumi sisenen, siis näen millistest vahenditest saaks stuudio püsti panna. Kõige paremini sobivad sellisteks ajutisteks lahendusteks riidekapid. Teed uksed lahti, vooderdad kapisisu spetsiaalsete poroloonitükkidega, asetad üle kapiuste teki ja ongi valmis. Nii olen lugenud heliraamatuid sisse hotellitubades ja külaliskorterites ning isegi Berliinis elades töötasin aeg-ajalt korteri riidekapis. Ma küll ei ütle salvestuse sissejuhatuses kunagi, millises kapis ma parasjagu loen, sest see tekitaks vaid segadust ning lõplik puhastamine, toimetamine ja salvestamine leiab aset juba Tallinna stuudios sealsete helirežissööride käe läbi.“

Milliseid raamatuid Teile endale lugeda meeldib? Kui üldse jääb heliraamatute lugemise juures veel aega ka teisi kirjandusteoseid lugeda.

„Jääb ikka aega ka muude raamatute jaoks. Minu lemmikautorid on seinast seina: Mario Vargas Llosa, John Fowles, Fjodor Dostojevski. Tõsi, mu lugemisvaliku määrab paljus ära põhitöö. Kui otsin lavastuseks materjali mingi kindla teema jaoks, siis võin väga erinevate autorite peale sattuda. Kui materjal on leitud, siis loen võimalust mööda sama autori teisi teoseid või raamatuid autori, ajastu vms kohta.“

Kas loete lindile kõiki raamatuid, mida pakutakse või eelistate mingit kindlat liiki teoseid, kirjanikke?

„Seni pole mul vajadust olnud ühestki raamatust keelduda. Kõik raamatud ei pruugi mu maitsele vastata, aga püüan ka neid enda jaoks huvitavaks lugeda, sest ainult siis on lootust, et ka kuulajal on huvitav.“

„Alguses ühendasin rohkem meeldiva kasulikuga, ehk siis pakkusin välja raamatuid, mida tahtsin ise lugeda. Aga viimasel ajal olen isiklikku ambitsiooni vähendanud ja leppinud sellega, mida lugejad on soovinud ning mida raamatukogul vaja on. Raamatukogul on ülevaade kõikidest lugejatest ja nad oskavad hinnata, milline materjal ühele või teisele lugejale sobib.
Kord, küll juhtus nii, et kui olin lugenud järjest sisse kolm osa Hannibal Lecteri lugusid, siis palusin, et järgmiseks võiks midagi budistlikku olla, aga üldiselt hoitakse mind hästi ja pole põhjust nuriseda. Siin kohal siiras tänu Margit Orusaarele, kes raamatukogu poolt mu lugemisvara eest hoolt kannab.“Olete vabakutseline näitleja ja lavastaja, mis Teil selles vallas hetkel käsil on? Millised on lähiaja plaanid?„Väga tihe aasta on olnud ja jätkub samamoodi. Kevadel tuli palju Tartu ja Tallinna vahet sõita, mängin Theatrumi lavastuses “Joobnud”. Suvi on olnud Tartus, Emajõe Suveteatris, kus mängime eelmise suve lavastust “Üle linna Vinski” ja sel suvel tegime sellele ka järje “Vinski ja Vinsentti”. Audioraamatute lugemises on praegu suvepaus, aga avanes võimalus teha kirjeldustõlge kahele Eesti filmile “Free range” ja “Mina olin siin”. Sügiseks saab need loodetavasti ka sisse loetud. Sügisel algavad Vanemuise teatris proovid. Mängin lavastuses “Lotte unenäomaailmas”. Paralleelselt valmistan ette lavastust Theatrumis, mille proovid algavad järgmise aasta alguses.“

Mida tähendab Teie jaoks tunnustus „parim heliraamatute lugeja 2015“?

„Nagu kirjanik, kes on kogu aeg sahtlisse kirjutanud, avastab äkki, et tal on lugejad, sain mina tunda rõõmu, et minu “kappi loetud” raamatutel on kuulajad.
Tegelikult tunnen jätkuvalt puudust tagasisidest. Ma ju ei tunne isiklikult oma kuulajat. Ja ma ei tea, mida ta sellest kõigest arvab. Eks see lugemine on olnud selline oma stiili välja kuulamine. Mäletan, et mõtlesin alguses pikalt, et kas peaks lugema võimalikult neutraalselt, et kuulaja saaks oma fantaasial lasta vohada. Aga siis jõudsin tõdemuseni, et audioraamatutel on ikkagi teine spetsiifika ja kui ma loen tuimalt nagu pangaautomaat, siis ma ilmselt ei sütita kuulaja fantaasiat. Olen püüdnud lugeda pisut nagu põnevat järjejuttu. Selle tee õigsust kinnitas kord kolleegi juhuslikult kuuldud fakt, et mõned noorema põlvkonna kuulajad pidid kuulama audioraamatuid kiirendatud tempos. Seega, tänapäeva võimaluste juures saab kuulata n-ö järjejutuna sisseloetud raamatuid ka kiiremini ja infopõhisena, vastavalt vajadustele ja maitsele. Aga muidugi rõõmustaks mind, kui kuuleksin rohkem kuulaja arvamust.
Olen väga tänulik, et leidub kirjandushuvilisi inimesi ja ma saan olla vahendajaks nende hobile.“

Mirja Räpp
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu infoleht „Kuukiir“ Nr. 6/2015