Nägemispuudega loominguinimesed kohtusid Tartus

Viimastel aastatel on kujunenud traditsiooniks, et kord aastas, peaasjalikult ikka suvel, saavad nägemispuudega loomeinimesed korraks ka päris reaalselt kokku. Muul ajal suheldakse omavahel tänapäevale kohaselt arvutimaailmas ning kõiksugu elektrooniliste tehnikavidinate kaasabil. Kuid nii öelda näost-näkku kohtumine ja ühise loomingulise laua ümber istumine on kõigile muudele võimalustele vaatamata ikkagi hoopis teine tina. Isegi olukorras, kus kaaslastega loodav ja ühtsustunnet andev silmside on enamuse jaoks vaid kujuteldav. Igatahes on ka loomingulisele inimesele kasulik end aeg-ajalt toast välja venitada ja inimeste sekka minna. Sel aastal valiti kohtumispaigaks Tartu ning 11. augustil saidki kaheksa loomingulist kirjutamist viljelevat inimest üle kogu Eesti Tähtvere Päevakeskuses kokku. Lisaks mainitud kaheksale, oli reaalselt kohal veel kaks neljakäpalist, vahel ilmselt päris loominguliselt käituvat juhtkoera ning kaks kirjandushuvilist kaasati üritusele läbi skype.

Seekordse kohtumise peakorraldajaks oli üks Loomingu-meililisti liikmetest, Annika Maddi ning olgu kohe öeldud, et nii hästi ja põhjalikult ette valmistatud üritust polegi tükk aega kohanud. Järgmistel sarnase kokkusaamise eestvedajatel läheb igatahes päris raskeks tartlaste taset püüda. Annikale olid korraldamisel suureks abiks Kai ja Gerli koos koertega ning küllap oli oma kõikjaleulatuva loominguliselt toeka kätepaari ülatanud ka ainulaadne Tartu vaim.

Peale kogunemist ning väikest omavahelist tutvumist läkski lahti. Kohtumispaika jõudmine oli kaugemalt tulijatele muuseas samuti täitsa seiklusrikas kogemus, kuid salapära säilimise huvides ei hakka kõike ka ära rääkima. Vihjeks ehk niipalju, et pimedad oskavad pimedaid saata küll, eriti kui koerad ja kepid abiks ning linn saatjatele tuttav. Kokkusaamise alustuseks räägiti lühidalt sellest, milliseid jälgi on keegi viimase aasta kestel loomingumaastikule jätnud. Tundus, et uus Tammsaare ja Koidula on endiselt sündimata, kuid tagasihoidlikke kirjatükke on igaüks, kes rohkem, kes vähem, siiski kirja pannud. Peakorraldajal Annikal oli ette näidata käsitsi kiletatud ja köidetud lasteraamat, kus sees tema enda kirjutatud jutt ja joonistatud pildidki. Kuna ta teeb need raamatud otsast lõpuni ise ja käsitsi, siis ongi seda teost olemas vaid paar eksemplari ning ühte neist saime kõik oma näpuga "vaadata". Silmaga uudistajat meist kellestki paraku polnud, sest kõigist loominguinimestest oli nägemist alles vaid peakorraldajal Annikal. Ta ise naeris oma nägemisest rääkides, et "kui ühe silma kinni panen, siis ikka näen". Jäägu siinkohal saladuseks seegi, mida niisugune väljend täpselt tähendas.

Kuigi suvepäevad on veel augustiski täitsa mõnusalt pikad, polnud aega ometigi raisata. Seega siirdusime varsti päevakavas edasi. Loosi alusel jagati kirjutamiskunstiga tegelevad inimesed paaridesse ning iga tandem pidi järgmise poole tunni jooksul välja mõtlema loo teemal "Tartu vaim". Ühiselt valitud teema oli kõigile paaridele üks, kuid see tuli sättida erinevatesse žanritesse. Ühed said luua õudusjutu, teised draama ning kolmandad kriminulli, neljandad komöödia ning õuduslugugi tuli kokku seada. Kuna kirjapanemiseks head võimalused puudusid, tuli jutt omas peas paika panna või siis soovi korral diktofonile salvestada. Peale kosutavat lõunasööki sealsamas päevakeskuses, saimegi kaasloojate verivärskeid uudisteoseid kuulda. Igatahes oli väga huvitav teada saada, kuidas kellegi ajus loomeprotsess oli töötanud.

Kell oli vahepeal lausa märkamatult kolm saanud, kuid kokkutulek polnud veel kaugeltki oma kõrgpunktini jõudnud. Korjasime oma kodinad kokku ning siirdusime, peamiselt kahe eelmainitud juhtkoera juhatusel, lähedalasuvale Toomemäele. Vabas õhus hakkab ehk meilegi natuke Tartu vaimu hingusest paremini külge. Tartu vaim toitis küll meie loomingulist vaimu, kuid lisaturgutuseks oli Annikal kaasas ülimaitsev mandlijahust õunakook. Ronisime pikast trepist üles ning kui olime endile vabad pingid istumise alla leidnud, võisime kokkusaamise päevakavaga edasi minna. Õunakook maitsemeeli köitmas ja soe suveõhk loomevaimu ergutamas. Annika jagas nüüd kõigile kleeppaberist välja lõigatud Tartu vaimu sarvilised kujud ning igaüks sai proovida oma käelist osavust nende kaunistamisega. Tartu vaimule sai külge kleepida kõiksugu täpikesi, lillekesi, südameid ja muid lisandeid, mida Annika lahkelt jagas ning vajadusel ka kleepida aitas. Annika ise käis aga juba pikemat aega ringi kaval pilk silmis, sest päeva üllatuskülaline oli meil ju veel nägemata. Ja siis ta tuligi! Märkamatult hakkas kaugusest kostma vaikset kitarrimuusikat. See tuli aina lähemale ja lähemale ning lõi viimaks laulugi lahti. Peale Annika poolt antud vihjet arvasime varsti ära, et tulija oli muusik ja ühtlasi luuletaja Kristiina Ehini teine pool Silver Sepp. Olime temaga varasemalt kohtunud mõned aastad tagasi, kui Kristiina Ehin juhendas meie loomingulise kirjutamise kursust. Algselt pidigi Kristiina ise meiega kokku saama tulema, kuid ega kõik plaanid alati täide lähe. Kristiina Ehin saatis siiski koos Silveriga meile audiotervituse, mida siis üheskoos kuulasime. Silver laulis veel kaks meloodilist laulu ning nüüd oli tõesti tõelist Tartu vaimu kohalolekut tunda. Suvesoojus, toredad kaaslased su kõrval ning kitarrihelid ja laul torkasid kogu tordile veel viimase kirsi. Tartu loominguline vaim andis tol hetkel meile kõigile osakese iseendast, selles polnud kahtlustki.

Soe suvine õhtupoolik Tartu Toomemäel oli olnud meeldejääv, kuid ees ootas kodutee. Viimased tänusõnad korraldajatele, viimased kallistused ja lubadused järgmisel aastal uuesti kohtuda. Tartu vaim ja loominguline vaim, selle päeva vaikivad saatjad, hääbusid samuti vaikselt kaugusse, jättes meie kõigi hingesoppi killukese iseendast kojuviimiseks. Arvestades, et kotis oli ju veel omaenda mustritega kujundatud Tartu vaim, ei tohiks me lähiajal küll kurta, et "vaimu ei tule peale".

Mirja Räpp
facebook.com/pimedateliit