Vahelüli – kogemusnõustaja

Ühel seminarmõttetalgul 2013 aastalkäidi välja mitmeid mõtteid nägemispuudega inimeste eluolu parandamiseks. Sellel üritusel oli kohal ka Eesti silmaarstide seltsi esimees ja mõte leida võimalused kogemusnõustaja teenuse käivitamiseks silmakliinikute juures Tartus ja Tallinnas meeldis temale nii, et väike grupp asjaosalisi kutsuti silmaarstide kevadpäevadele ideed esitlema. 

Samalajal kutsus kokku Sotsiaalministeerium laiapõhjalise töögruppi väljatöötamaks soovituslikud nõuded kogemusnõustamisele kui teenusele ja kogemusnõustajale kui teenuse pakkujale. Väga mitmete kooskõlastamiste järel sai dokument valmis ja nüüdseks on see ka väljas Sotsiaalministeeriumi kodulehel.

2014 aasta algusest peale pidasime läbirääkimisi silmaarstidega nii Tartu kui Tallinna kliinikutes, et leida võimalusi ruumid teenuse pakkumiseks.

Mitmed korrad HMN:ile esitatud project sai toetust ja suvel 2014 käivitasime teenuse.

 

Kogemusnõustamine on sarnase kogemusega

inimeste vahel toimuv teadmiste ja kogemuste

vahetus ja/või nõustamine, mille käigus pakutakse

kogemuslikku emotsionaalset, sotsiaalset ja/või

praktilist tuge.

Kogemusnõustaja teenus on mõeldud kõigile

silmahaigusega klientidele, kes tunnevad muret

oma tuleviku pärast ja soovivad kõnelda sarnase

kogemusega nõustajaga. Samuti klientide

lähedastele, kes on uues olukorras, segaduses,

soovivad sellest rääkida ning küsida nõu,

kuidas/mida edasi peaks tegema/toimima.

Kogemusnõustaja vastuvõtule on oodatud ka

meditsiinitöötajad (arstid, õed jne), kui on küsimusi,

probleeme, mida teenusepakkujad oskavad, suudavad aidata

lahendada.

 

Siin mõned killud kogemusnõustaja tööst.

Kogemusi Kogemusnõustaja rollist!

 

Kaotasin nägemise, kaheksateist aastat tagasi.

 Nägemine kadus paari kuuga ja nägemise kadumise protsess oli väsitav.

 Mäletan oma sisemisi võitlusi ja hirme ja teadmatust.

 Mäletan ka oma perekonna kaasaelamist ja meeleheidet, kui üha selgemaks sai, et jäängi tõesti päris pimedaks.

 Pidasin ise vaikselt oma siseheitlust ja tegin teistele näo, et küll on tore tegelikult pime olla.

 Miks?

 Tajuda, et teised kannatavad minu pärast, oli hullem pimedaks jäämisest.

 Muidugi püüti mind toetada, kuid kui ei teatagi, kuidas!

 Ei osanud meist keegi ka kusagilt abi otsida.

 Ainus päästev kõrreke oli silmaarst.

 Kuid mida saaks tema veel rohkem minu jaoks teha, kui ta arstina juba teinud oli?

Otsisin abi ka psühhiaatrilt.

 Ta kirjutas välja tabletid.

 Aga mida teha edasi, kuhu minna ja kuidas endaga leppida?

 Olin üksi ja kobasin pimeduses, kui nii võib öelda.

 Aja jooksul mõistsin, et pime olla ei ole elus kõige hullem.

 Minu aitajaks osutus silmaarst, kes elas kaasa mu pimedaksjäämisele ja otsis mulle välja Pimedate ühingu kontaktandmed.

 Pimedate ühingusse astumine oli emotsionaalselt üliraske ja kogu see melu, mis esialgu mind seal vastu võttis, pigem peletas mind eemale, kui kutsus kaasa elama.

 Kui nüüd tuli võimalus olla Kogemusnõustaja ja toetada inimesi, kes on sattunud või sattumas sarnasesse olukorda, nagu mina olin, ei kõhelnud ma oma toetust pakkumast!

 Panen kirja pisukesi killukesi oma tööst, Tartu Silmakliiniku Kogemusnõustajana läbi isikliku tunnetuse ja kogemuste.

 Millisena näen mina oma tööd ja ülesannet Kogemusnõustaja rollis?

 On silmaprobleeme, mispatsiendid ära kohutab, kui nad kuulevad mõnest hirmuäratavast diagnoosist enda puhul.

 Kellel tekivad lihtsalt küsimused, kes on hirmul, et mis saab ja kuidas edasi, kes aga kaotab lootuse elu edasisse täisväärtuslikkusesse.

 On inimesi, kes ei kaota nägemist, kuid on segaduses, on inimesi, kes kaotavad nägemise ja ei teagi, kuidas edasi.

 On inimesi, kelle peres on nägemishäirega pereliige ja neilgi on segadus suur ning küsimusi palju.

 Väga raske on lapsevanemal, kelle lapsele antakse raske silmahaiguse diagnoos.

 Kogemusnõustajana tahaksin aidata küsimustega kimpus olevaid inimesi!

 Kõigile küsimustele minul, kui kogemusnõustajal vastuseid ei ole. Ei saagi olla.

 Palju on vastuseid meis endis, meist igaühes.

 Püüan olla see, kes minul omal ajal puudus, kes aitab küsimuste korral vastused nii enda seest kui ümbritsevast maailmast üles leida.

 On ju hea, kui keegi oskab kröömike juhendada, millisest ametiasutusest mingit infot või abi küsida.

Kindlasti aga julgustan segaduses inimest mõistma, et pimedana või vaegnägijana ei ole elul veel ots käes ja ei pea nukralt kusagile üksi konutama jääma!

 Seda saan ma rääkida toetudes oma läbielatud elule.

 Ja kogetud tunnetele.

 

 Samuti püüan olla julgustuseks ja info edastajaks, et Pimedaid koondavad organisatsioonid on just meie, see tähendab inimeste jaoks.

 Neis organisatsioonides on väga palju võimalusi. Näiteks uute oskuste omandamiseks erinevaid kursusi, on mitmeid, vahendatavaid teenuseid ja nii edasi.

 Olin ise kunagi, pimedaks jäädes justkui sundseisus, kui pidin otse silmaarsti kabinetist edasi astuma tundmatusse suurusesse, nimega Pimedate ühing.

 Sõnapaar: Pimedate Ühing, oli nii hirmutav ja nii lõplik.

 Minu jaoks minu eelneva elu ja sõprade kohustuslik ja paratamatu hülgamine.

 Nii hirmutav ja hämar uus tundmatus, mis ees ootas.

 Hiljem muidugi suhtumine muutus, kui sain asju lähemalt tundma.

 Kuid aega see võttis.

 Tahan inimesi julgustada, et taolised organisatsioonid ei ole midagi lõplikku vaid täis elu ja uusi võimalusi!

Mina, Kogemusnõustajana, ei ole sotsiaaltöötaja, kes tegeleb paberimajandusega.

 Olen kuulaja, soovitaja, toetaja, kui vaja , kaasatundja.

 Aga kindlasti mitte haletseja.

 Minu roll on surnud pukti sattunud inimesel aidata märgata enda jaoks uusi teid ja võimalusi!

 Kui vaja, tutvustan mõningaid seadusepunkte ja edastan infot, kust võib veel rohkem millegi kohta teada saada.

 Meenub üks tore, väga intelligentne vanem daam.

 Ta tuli minu juurde, teadmata, mida üldse küsida või millest rääkida. Kogemusnõustajateenusest, oli ta kuulnud oma silmaarstilt, kes soovitas tulla juttu ajama.

 Istus see klient minu vastu ja hakkas rääkima hoopis oma kodusest elust.

 Jaa, tal on nägemispuue ja ega olnud ta ka osanud midagi selle teadmisega ette võtta.

 Murelikuks tegi see asjaolu veidi teda küll, et ta enam nägemist kodutöödes kasutada ei saa.

 Mulle meenus, mil ma ise olin enam-vähem samasuguses seisus...

 Ajasime juttu ja vestluse arenedes hakkasid mulle selgemalt välja joonistuma ka tema võimalused, mida inimene pole osanudki otsida, kuigi tunneb neist puudust.

 Näiteks ei teadnud ta, kuidas saaks kodust välja, üksi liikuma. Kuigi väga tahaks iseseisev, vähemalt natuke iseseisvam olla.

 Sõltub ta liikumine väljaspool kodu ainult sellest, kui palju on pojal aega temaga kusagil käia, aga pojal on pere ja töö.

 Andsin talle nõu kodust väljaskäimiseks, näiteks arsti juures, kasutada isiklikku abistajat.

 Selleks, et isiklik abistaja saada, pakkusin talle võimalust ühendust võtta Pimedate ühinguga, kes vahendab ja koordineerib isikliku abistaja teenust.

 Mu hää klient ei teadnudki, et on selline võimalus.

 Samuti ka invataksoteenusest polnud ta kuulnudki.

 Talle on meeldinud alati raamatuid lugeda, kuid enam ei saa ja nüüd on talle jäänud vaid raadio.

 Rääkisin Pimedate Raamatukogust ja seal pakutavatest erinevatest valikutest.

 Lõpuks tuli välja, et ta on väga huvitatud ka mõningatest pimedaile mõeldud abivahenditest, kuid päris täpselt ei teagi, mida vaja ja kuskohast neid hankida.

 Ajasime juttu ja rääkisin oma kogemuste toel, kuidas olen end niikaugele suutnud viia, et käin iseseisvalt, üksi, nii oma kodulinnas, kui mujalgi.

 Andsin talle mitmete organisatsioonide kontaktandmeid ja telefoninumbreid juhuks, kui ta tunneb, et on valmis kellegagi ühendust võtma.

 Saime oma kohtumisel ühisele äratundmisele, et kuigi klient pole veel hingeliselt valmis Pimedate ühingusse astuma, on ta nõus tasapisi mõtlema ja tegutsema selles suunas, et oma elu pisut värvikamaks muuta.

 Või ka selline lugu, kus keegi, kes kuulis, et olen Silmakliiniku juures Kogemusnõustaja, helistas ja küsis nõu, millise silmaarsti juurde minna, kui on silmadega mure.

 Rääkisime silmahaigustest ja sellega seonduvast. Ka tema isiklikest silmamuredest.

 Veel rääkisime elust, armastusest, lastest ja loomadest.

Lõpetuseks, kui tuli uuesti jutuks põhiteema, ütlesin, et mina ei ole arst, ega oska hinnata, mis on inimese silmade probleem, kuid sain julgustada teda igal juhul õigel ajal minema silmaarsti juurde, et leida võimalik nägemishäirete põhjus.

 Kui ta juhtubki silmaarsti juurde, kes just selle konkreetse silmaprobleemiga ei tegele, suunab arst patsiendi ikka ju selle arsti manu, kes on rohkem mure põhjusega kursis.

Mul on hea meel, et mind usaldati ja sain inimest julgustada astuma varem seda sammu, mida ta võibolla oleks edasi ja edasi lükanud, kartes seda, mida näiteks arst tema saatuseks määrab!

 Ja jälle!

 Helistas mulle keegi, kes teadis, et on silmakliiniku juures olemas Kogemusnõustaja.

 Tema mureks oli silmaoperatsioonijärgne pildi hägusus.

 Lisaks seegi, et miks mõlemad silmad ühtmoodi ei näe, kuigi operatsioon oli tehtud vaid ühes silmas ja väidetavalt õnnestunult.

 Lohutasin teda, et ükski lõikus ei möödu ju ilma järelparanemiseta ja tuleb lihtsalt natuke aega varuda, et silmad võiks operatsioonist pisut taastuda.

 Arst tegi operatsiooni ju ikka patsiendi hüvanguks!

 Küllap nägeminegi taastub.

 Tõepoolest, julgesin seda talle kinnitada, sest patsient ütles, et oli lihtne hallkae operatsioon ja ta näeb, kuid uduselt.

 Kinnitasin vaid arsti poolt patsiendile juba kord öeldut.

 Kuid inimesel oli vaja kedagi, kes on kasvõi natukenegi midagi sarnast kogenud ja mõistab tema läbielamisi.

 Ajasime juttu oma poolteist tundi ja kõne lõppedes oli kaasvestleja hääles naeratustki kuulda.

 Hirm teadmatuse ees, oli suur, kõrvalseisja julgustus oli helistaja sõnul tänuväärt!

Need inimesed usaldasid silmakliiniku Kogemusnõustajat!

 On olnud juhus, kui teel tööle, satun juttu ajama inimesega tänaval.

 Alustuseks räägime, nagu minu puhul sageli juhtub, esialgu juhtkoerast ja elu võimalikkusest pimedana.

 Mainisin, et olen teel tööle.

 Suure imestuse ja imetlusega hääles, küsis vestluskaaslane, et kas siis pimedana saab ka midagi teha...

 Vastasin, et saab ja rääkisin, mida hetkel tööalaselt teen.

 Tuli jutuks ka palju muid valdkondi, milles pimedad ja vaegnägijad aktiivsed on.

 Siis koorus tasahilju välja ka asjaolu, et minu kaasvestlejalgi on probleem.

 Ta nimelt oli hiljuti kaotanud ühe oma kahest silmast.

 Nüüd vaevas teda hirm, et ta ei saa enam millegi kasulikuga tegeleda ja jääbki lihtsalt koju, aknast välja vaatama, seni, kuni ses allesjäänud silmas silmavalgust veel jätkub.

 Ajasime tükk aega juttu ja mitu bussi läks sel ajal minema.

 Meie muudkui rääkisime ja vahepeal lõkerdasime naerda!

 Rääkisime teineteisele vaheldumisi mõningaid naljakaid lugusid, mis ikka kipuvad juhtuma, kui hästi ei näe..!

 Ei olnud mul ärasõitnud bussidest kahju, tööle hilineminegi ei muserdanud.

 See tänaval kohtumine ei olnud päris ametlik kogemusnõustamine, kuid, kas see vestlus oleks ikka niimoodi toimunud, kui ma poleks rääkinud, kus ja kellena ma töötan?

 Mul on õnn olnud olla nägija.

 Nii tean ma veidi ka sellest, mis tundeid võib nägija pimedat inimest nähes tunda.

 Mäletan, kui olin kord oma nägijaelus bussipeatuses ja minust möödus üks paar, kes arusaadavalt kumbki ei näinud.

 Mõlemal inimesel oli valge kepp ja nad liikusid suhteliselt kiirelt, kuid teatava ettevaatlikkusega.

 Lisaks iseloomulik peahoiak ja veidi oli ka silmade järgi aru saada, et need silmad ei näe.

 Minu sees tekkis kaksipidine tunne.

 Ühelt poolt oli sisemine sundus, et peaksin kuidagi aitama.

 Aga kuidas? Eriti, kui nad ei näinud välja, justkui vajaksid nad otsest abi.

 

 Teisalt oli tunne, et parem on mitte segada ja mitte võtta ülearust vastutust.

 Vastutust ses mõttes, et kui aitan ja läheb ikkagi valesti.

 Või ei ütle ma õigeid sõnu või ei saa nad aru, sest nad ei saa aru, et ma just nendega räägin.

 Kui halb tunne oleks siis nii minul, kui neil!

 Praegu tean, et need kaks pimedat inimest toona ei vajanudki abi.

 Nad läksid oma teed ja minu suurim abi oligi neid mitte aitama tormata.

 Kuidas ma tean, et nad abi ei vajanud.

 Eks olen selle elupildikese üle palju mõelnud ja tagantjärgi, oma praegustele kogemustele toetudes, tean, et neile polnud abilisi, vähemalt tol hetkel, vaja.

 Oleksin vaid häirinud ja nende tähelepanu ümbritsevalt kõrvale viinud.

 Oma teadmatuses ja oskamatuses oleksin kindlasti ka kõigele lisaks valju häältki teinud, sest "pime ju ei kuule..."

 Tänu aga tollasele kogemusele ja ise nüüd pimeda rollis elamisele, oskan mõista ja märgata ka nägijate kimbatust, kui nad ei tea, kuidas olla või mida teha.

 Kes püüab mitte märgata, sest ta ei oska arvatavat abi oma arust õigesti pakkuda või kes püüab ülearugi abiks olla, sest pime ju ometi vajab abi!

 Kuidas ikka võiks rohkem ja paremini aidata!

 Et pime inimene paremini kuuleks, peab ju ometi talle väga lähedale minema ja näkku karjuma või väga aeglaselt rääkima.

 Aga veel parem, kui pimedal on saatja, et siis sellele pimeda jaoks vajalik info edastada...

 Niimoodi, meenutades ja mõtiskledes oma nägijaaegade üle, kõrvutan neid oma pimedana elatud elu kogemustega.

 Saan kasutada oma töös Kogemusnõustajana, neidki tundeid ja mõtteid, mis mind nägijana valdasid.

 Olen soovitanud nägijaile, et kui ma abi otseselt ei küsi, siis ei olegi vaja appi tormata.

Liigne agarus on ogarus ja teeb pigem kahju, kui on vajalikuks abiks.

 Seda juttu tuleb päris sageli rääkida eriti meditsiiniasutustes.

 Nõnda olen ma ka nägijate jaoks natuke nagu kogemusnõustaja.

 Läbi oma kogemuste, jagan juhtnööre, kuidas on kõige parem pimedat või vaegnägijat suunata või ka juhendada, vajadusel saata.

 Olen pisikesi näpunäiteid jaganud silmakliiniku töötajailegi.

 Olgu see kasvõi näiteks infotöötaja või registraator või koristaja.

 Tasapisi on üks ja teine tihanud minu poole pöörduda, küsida mõnda pisiasja ja nõnda me jutule saamegi.

 Oma Kogemusnõustajatöö alguspäevil ajasin juttu ühe meeldiva silmakliiniku töötajaga, kel pikk töökogemus meditsiinivaldkonnas.

 Ta rääkis, et on pikalt olnud silmakliiniku töötaja, kuid ikka tunneb end ebakindlalt, kui märkab, et oleks vaja kuidagi aidata inimest, kes näeb väga halvasti või ei näe üldse. Aga kuidas?

 Imetilluke soovitus, aga minu ja paljude jaoks, esmane abi oleks lihtsalt küsida, et kuidas saan aidata?

 Või kas saan aidata? Kas on abi vaja?

 Edasine sõltub juba potensiaalsest abistatavast.

 Töötaja, kellega vestlesin, ütles, et kuigi ta on pikalt silmakliinikus töötanud, oli mõni lihtne nõuanne talle teadmata või polnud ta endas kindel, kas käitub vaegnägijatega alati õigesti.

 Ikka ja jälle selgitan inimestele, kui hea on tavaline saatevõte!

 Mitte ei lükata vaegnägijat enda ees, vaid võetakse käevangu ja abistatav on poole sammu jagu saatjast tagapool.

 See kena silmakliiniku meditsiiniõde tänas, et oleme võtnud teha sellist tänuväärt tööd just silmakliinikute juures.

 Ta märkis, et päris mitmed patsiendid tahavad õdede ja arstidega oma muredest ja hirmudest pikemalt rääkida, aga kuskohast leida sellist aega, et juttu ajada?

 Alati ei oskagi kohe vastata.

 Ei peagi ju oskama, neil on oma töö, mis tahab tegemist!

 Aga juttu tahab nii mõnigi patsient pikemalt ajada ja nüüd saab arst või õde juhatada mõne inimese meiega vestlema.

 Sellistest pisematest ja suurematest lugudest koosnebki Kogemusnõustaja töö.

 Abiks veidike ikka, nii suurtele kui väikestele, nii nägijaile kui pimedaile, nii patsientidele kui patsientidega töötavale personalile!

 Nagu mitmed juhused ja näited on kinnitanud, ei ole igal arsti juurest tulnud patsiendil vaja kohe sotsiaalteenust ega sügavamat psühholoogilist abi!

 Sageli inimene vajab lihtsat ärakuulamist ja tunnet, et teda mõistetakse!

 Kuid kui tal on teadmata, kuhu edasi pöörduda, kui selline vajadus peaks olema, siis sellekski on hää üks Kogemusnõustaja juurde tehtud käik! Ehk oskab teed valgustada, kuhu ja kuidas edasi!

 

Soovin aidata!

 

Mäletan hästi seda päeva haiglavoodis Tallinna silmakliinikus kui vaatamata mitmetele operatsioonidele ei õnnestunud minu vasaku silma nägemist päästa. Ka teine silm oli operatsioonide käigus kannatada saanud, nägin kõike läbi udu ja sedagi väikese osaga silma siseäärest. Selgus karm tõde – olen praktiliselt pime. Lasteaiakasvatajana töötada enam ei saa, lugeda ei näe, liikuda niisuguse nägemisjäägiga oli raske. Õue minna ei julgenud. Inimestega kohtuda ei tahtnud.

Peas aina keerlesid mõtted, mis saab edasi, mis saab minu elust edasi? Millega sisustada oma päevi? Teadsin, et maailmas ja isegi Eestis on neid inimesi, kes on oma nägemisest ilma jäänud või ongi pimedad. Nii väga tahtsin tookord kohtuda niisuguse inimesega, ainult temale oleksin julgenud öelda ja rääkida enda olukorrast. Ei julgenud ise seda sõna veel valjusti välja öelda, et olen praktiliselt pime, veel vähem, kellelegi tuttavale hakata halama.

Tol ajal, 19 aastat tagasi, ei tuntud veel sõna kogemusnõustaja. Just sellisest inimesest tundsin tookord suurt puudust.

Kuna olin varasemalt käinud kriisiabi- ja psühholoogiaalastel koolitustel, siis hakkasin ise samm-sammult oma eluga edasi minema. Iga nägemispuudega inimene, kellega kohtusin, oli mulle kui õlekõrreks, millest kinni haarata, et niisugusena elus püsida. Nii väga vajasin nende inimeste seltsi.

Nüüd juba mitu aastat räägitakse kogemusnõustaja teenusest ja kogemusnõustaja vajalikkusest.

Umbes aasta tagasi lugesin nägemispuudega inimeste teadete-listist infot, et kogemusnõustamise projekt on Hasartmängumaksu Nõukogult raha saanud ja nüüd otsitakse konkursi korras kogemusnõustajaid Tallinna ja Tartu silmakliinikutesse. Hetkegi ei kahelnud ja olin täiesti veendunud, et see on väljakutse minule. Ma tahan aidata neid kes on samas olukorras nagu olin mina 19 aastat tagasi. Ja nüüd, juba kaheksa kuud käin igal reedel Ida-Tallinna Keskhaigla silmakliinikus, et pakkuda abi ja tuge kogemusnõustajana.

Päevad on väga erinevad. On ka selliseid päevi, mis on päris tühjad. Keegi ei paota ustki. Aga see-eest tunnen tõelist ja siirast rõõmu nendest hetkedest kui olen saanud kedagi aidata.

 

Koputus uksele. „Kohe järgnes küsimus, kas ilma registreerimata ka vastu võtate? Kuulsin eile ühel seminaril olles, et silmakliinikus on kogemusnõustaja. Kuna oli siia majja asja, siis otsustasin, et otsin kabineti üles ja astun läbi”. See oli lühike selgitus.

Nooremapoolne naisterahvas. Töötab riigiasutuses. Aasta tagasi, silmaarsti juures käies, sai teada, et põeb silmahaigust, mille tagajärjel võib pimedaks jääda. See teade oli kohutav. Ma otsisin internetist niipalju infot selle diagnoosi kohta, et hirmujudinad tulid peale,” rääkis ta. Ei ole tahtnud ega julgenud sellest kellegagi rääkida, aga kannan seda teadmist kogu aeg oma hinges ja see teadmine rusub.

See noor, kena inimene saab oma tööga hästi hakkama, töövõimetusprotsent on määratud, aga puuet mitte. Ta kandis päevast päeva oma hinges hirmu, et kui äkki midagi juhtub, mis siis saab? Vestlesime mitmesugustest õppimis- ja töötamise võimalustest nägemispuudelisena, abivahenditest ja nägemispuudega inimeste organisatsioonidest. Arutasime ka kogemusnõustamise teenuse vajalikkusest. Kas riik peaks seda teenust rahastama? Oma jutuajamisega jõudsime tagasi tänasesse päeva, sellesse hetke, kus ta praegu on. Selgus tõsiasi, et jagatud mure on poole väiksem,

aga jagatud rõõm, poole suurem.

 

Minu kabineti uksel on suurte tähtedega silt- kogemusnõustamine.

Veidi väiksemas kirjas aga selgitus, mis see teenus endast kujutab.

Vastuvõtuajad ja toetajad.

Valge kepp käes, läksin silmakliiniku kohvikusse lõunatama. Seal ju väga maitsvad toidud. Lasen endale menüü ette lugeda ja siis otsustan, mida võtan.

Kuna kohviku ruum on päris hämar, siis laua ja koha leidmine oma kehva nägemise tõttu kerge just pole.

Kuulsin enda kõrval naisterahva häält: „Kas saan Teid aidata?”

Leidsime koha ja seejärel küsis seesama hääl, et kas ta võib minu lauda tulla? Miks mitte. Sain aru, et inimene tahab rääkida.

Kuulasin ja vastasin küsimustele. Temal ees silmaoperatsioon,

hirm aga suur, mis saab tema elust edasi? Sõime ja vestlesime.

Rääkisime abivahenditest ja heliraamatutest ning üldse tublidest pimedatest inimestest. Sain oma kogemustega talle julgustust ja tuge pakkuda. Mis sest, et seekord kohviku laua taga, aga järgmine kord, peale operatsiooni, lubas ta kindlasti kogemusnõustaja vastuvõtule tulla.      

 

Viimasena üks silmatilkade lugu. Juba tükk aega kuulsin oma kabineti ukse taga ärritunud häältega jutuajamist, siis nuttu, veidi rüselemistki ja jälle äge sõnavahetus. Tegin ukse lahti ja küsisin: „Mis siin toimub? Kas saan millegagi aidata?” Lugu selles, et üheteistaastane tüdruk käib Eestimaa teisest otsast Tallinnas silmaarsti juures, sest siin olla paremad arstid. Tüdruk kannab juba mitu aastat prille. Silmade kontrollimiseks aga on vaja panna silmatilku, mis pupillid suuremaks teevad. Tüdrukul tilkade panemise ees paaniline hirm. Noor Vanaema, kes temaga kaasas oli, rääkis, et eelmisel aastal hoidsime kolmekesi teda kinni, et tilgad ära saime panna., Sel aastal ema jäi koju. Ärritunud tüdruk ja raevu täis vanaema olid omavahel päris kaklema läinud ja niisuguses seisundis ma nendega kohtusingi. Kutsusin nad kabinetti ja püüdsin tüdrukuga vestelda. Ta oli paras pähkel. Noor vanaema sai ennast tühjaks rääkida. Seejärel rahunes väheke. Kui jutt tilkade panemisele läks ja vanaema rahulikult üritas neid panna, algas kõik otsast peale. Tüdruk vehib kätega, trambib jalgu, mõlemad nutavad. Rääkisin endast ja näitasin oma abivahendeid. Pikapeale taltus ka tüdruk. Minu pedagoogioskused ja kogemused hakkasid vist tasapisi vilja kandma. Lõpuks saigi tilgad rahulikult pandud. Sõbralikult mindi arsti kabineti ukse taha ootama. Ruum jäi vaikseks. Ohkasin südamest. Vaatasin kella, poolteist tundi kulus veenmiseks. Panin asjad kokku ja hakkasin lifti poole minema. Äkki kuulsin tuttavat häält lausumas: ”Aitähh, teile, abi eest”. Siis märkasin ka erkroosas fliisis tüdrukut. Kallistasin teda ja ütlesin: „Ole tubli. Kõik läheb hästi!”

Koju minnes oli mul soe tunne südames. See ei olnud küll päris minu tööülesanne, aga olin õigel ajal õiges kohas.    

 

Kogemusnõustamisteenuse registreerimis- ja vastuv¨tu päevad-ajad 2015.

Kontaktid

Registreerimine tel. 59011358,

T ja N kell 10.00 – 14.00 (v.a riiklikud pühad)

Vastuvõtu ajad ja kohad:

Reedelkell 9.00 – 13.00 (v.a riiklikud pühad).

Ida-Tallinna keskhaigla Ravi tn 18 Tallinn, IV korrus

ruum RCO445.

Kolmapäev ja neljapäev kell 16.00 – 18.00 (v.a riiklikud pühad).

Tartu Ülikooli Kliinikumi silmahaiglas

J. Kuperjanovi 1 Tartu, auditoorium. Muutuse korral küsi infoletist.

 

Koostöös ja toetajad:

Ida-tallinna Keskhaigla Silmakliinik, TÜ Kliinikumi Silmahaigla, HMN/Sotsiaalministeerium ja Kakora MTÜ

Sülvi Sarapuu

Projektikordinaator

mob. +372 5196 0584