Puudega inimesed vajavad kutseõpet

Töövõimereform käib, aga vaegnägijate jaoks lahendusi ei ole

Töövõimereformi valguses tuleb esile mitmeid olulisi puudusi Eesti riigi sotsiaal- ja haridussüsteemis.

1950-ndateni tegutses nägemispuudega inimestele käsitöökutseid pakkuv kutsekool ja edasi õpetati välja oskustöölisi tolleaegse pimedate ühingu õppe- ja tootmiskombinaatides, aga kui koitsid 1990-ndad, lõppes kõik. Sinnani oli vähemalt mingi võimalus töötada ja tunda end vajalikuna. Parimad töötajad teenisid kindlasti keskmise palga. Iga nägemispuudega inimene, kellel vähegi oli võimalus, töötas aasta, enne kui sai kätte täispensioni või puude tõttu määratud toetuse. Seejärel hakkas ta iga kuu saama täies ulatuses riiklikku toetust ja tükitöö alusel teenitud palka. Ei siis, Eesti NSV-s, ega ka praegu Põhjamaades pole stimuleeritud puudega inimesi tööle puude tõttu määratud toetuse vähendamise või selle koguni äravõtmisega.

Juba üle 20 aasta pole mingit kutseõpet ega erialaõpet pakutud riiklikes koolides nägemispuudega inimestele, v.a väikesel määral massöörikutset pakkuv kolmanda sektori pimedate massaaži- ja koolituskeskus Tallinnas. Kuid kõik ei taha massööriks saada.

Hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorralduses olevad nõuanded ei anna mingeid spetsiifilisi juhendeid. Kus on need tööandjad, kes oskavad väljaõppes arvestada erivajadustega?

Üks paljudest hämmastavatest juhtumitest: üsna hiljuti soovis raske nägemispuudega inimene töötukassas saada tööd. Talle pakuti tõstukijuhi kohta. Raske nägemispuudega inimene keeldus, sest oma nägemisega polnud ta isegi mitte autojuhitunnistust saanud ja nüüd peaks tal olema olemas veel tõstukijuhitunnistus!

Jah, meil on Astangu kutse- ja rehabilitatsioonikeskus, kuid ka seal on õppinud ainult kahe käe sõrmedel loetud vaegnägijad. Pole lihtsalt spetsiifikat tundvat personali.

Kuulake sihtgruppi!

Hiljaaegu saadeti sealt keskusest nägemispuudega inimese abivahendit kaardistama füsioterapeut, kes ei teadnud isegi seda, kuidas abivahendit nimetatakse, ja praktiliselt kirjutas rehabilitatsiooniplaanist maha kõik, mis puudutas abivahendivajadust. Selle jaoks meil riigis on raha, et ebapädev töötaja sõidab autoga kohale, saab palka, et ühelt paberilt maha kirjutada teisele paberile. Ja abivajaja seda abivahendit ei saanud.

Töövõimereformiga looge töökohti, korraldage spetsialiseeritud õpet eripuudegruppidele ja korraldage haridussüsteemis kutseõpet spetsialistide abil, aga jätke rahule puude tõttu saadavad toetused! Palk peab tulema alati toetusele lisaks, kui inimene töötab.

Töötamine ei paranda puuet. Kutseharidus ja ümberõpe aitab leida tööd. Kuulake sihtgruppi, sest nemad on parimad asjatundjad iseendid puudutavates küsimustes. Miks arvab valitsus, ministrid, ametnikud, et teie teate, kuidas on olla ratastoolis, olla kuulmis-, nägemispuudega õppur või töötaja?

Allikas: Postimees