KAKORA

MTÜ Kakora korraldas kahele kirjeldustõlgile ja ühele kirjeldustõlke konsultandile õppereisi 31.10-4.11.2013 Lübecki Põhjamaade filmipäevade raames toimunud Põhjamaade kirjeldustõlkega filmide foorumile (Nordic Audio Film Forum). Õppereisi eesmärk oli kogemuste omandamine, Saksamaa kirjeldustõlke olukorraga tutvumine ja kontaktide sõlmimine. Õppereisil käisid:

Kirjeldustõlge on Saksamaal heal järjel. Sellega alustati aastal 1993 ja nüüdseks on see teenusena juba väga levinud. Kirjeldustõlget tehakse kõige rohkem filmidele, teatrietendustele, muuseumiväljapanekutele. Tehakse ka ooperitele, jalgpalliülekannetele ja muudele sündmustele veel. Sellel õppereisil keskenduti filmide kirjeldamisele, seepärast ei kajasta käesolev aruanne teatri, muuseumi ega teiste alade kirjeldustõlget.

Nii telejaamad kui produktsioonifirmad suhtuvad kirjeldustõlkesse soosivalt. Filmitootjad ja mitmed ringhäälingud tellisid filmidele kirjeldustõlkeid juba enne seda, kui võeti vastu 2014 jõustuv filmitoetamisseaduse muutmise seadus, mis paneb filmitootjatele kohustuse igale filmile kirjeldustõlge teha. Telejaamad annavad praegugi kirjeldustõlkega sarju ja filme eetrisse oma initsiatiivil.

Kirjeldustõlkega filme saabki vaadata kõige rohkem telekas, kinodes seevastu vähem. Kuna teles näidatavate kirjeldatud filmide hulk on tõepoolest suur, iga päev näeb Saksamaal erinevate telejaamade peale kokku 4-5 kirjeldusega filmi, ei tunne nägemispuudega inimesed tihti suurt vajadust kinno kirjeldustõlkega seanssidele minna. Ka on kinode varustatus kirjeldustõlke edastamiseks vajaliku tehnikaga halb. Sugugi mitte kõik kinod ei ole digitaliseeritud. See on aga kirjeldustõlkevõimaluse pakkumise vältimatu eeltingimus. Kogu Saksamaa peale on ainult 1 kino kirjelduse edastamiseks vajaliku aparatuuriga varustatud, see on Nürnbergis asuv Casablanca Filmkunsttheater. Teised kinod peavad pimedatele suunatud eriseansside korraldamiseks kõrvaklapid jm edastuseks-vastuvõtuks vajaliku varustuse rentima. Selline rentimine koos tehnilise abiga maksab 1000 €, mida paljud kinod - valdkonnaga kursis olevate inimeste sõnul – nende jaoks majanduslikult raskel ajal välja käia ei taha. Mõnel pool siiski korraldatakse nägemispuudega inimestele kirjeldustõlkega seansse. Würzburgis näidatakse kinos kord kuus, kolmapäeviti, kirjeldustõlkega filme. Need seansid koguvad üha enam populaarsust. Kielis näiteks toimub kirjeldusega kinoseanss kord aastas, mis teeb sama välja kui kord aastas toimuv filmifestival, kus ka kirjeldustõlkega seansid välja kuulutatud. Selliseid festivale leidub, Berlinale ja Nordische Filmtage näiteks. Kinode endi initsiatiiv ei ole kuigi suur, rohkem organiseerivad valmis kirjeldusega filmide näitamisi pimedate ühingud.

Kirjeldustõlketiime on Saksamaal palju ning probleemiks on mõningate töö madal kvaliteet. Kirjeldustõlget tegevad tiimid on enamasti kolmeliikmelised, koosnedes kahest kirjeldustõlgist ja ühest pimedast konsultandist. Sellised meeskonnad on osutunud kõige optimaalsemaks. On ka kaheliikmelisi tiime (kirjeldustõlk+konsultant), kuid need ei tööta nii efektiivselt. Tavaliselt teevad kirjeldustõlgid ja konsultandid oma tööd vabakutselistena ja see on nende põhitöö, mitte päevatöö kõrvalt tehtav lisatöö nagu Eestis praegu. Teine variant vabakutseliste kõrval on ringhäälingu oma töötajatest koosnev kirjeldustõlkemeeskond, kuhu kuulub telejaama kirjeldustõlkide kõrval ka lepingulisest kaastöötajast konsultant.

Töö saamiseks teeb vabakutselistest koosnev tiim hinnapakkumise, kus arvestab, mitu päeva tal kirjeldustõlke manuskripti ehk käsikirja valmissaamiseks läheb. Päevade arvu järgi arvutatakse küsitav summa, arvestades, et iga tiimi liikme ühe tööpäeva tasu on 200 €, kolmeliikmelise meeskonna tööpäev maksab niisiis 600 €. Igale tiimi liikmele makstakse võrdselt, sest kõigi panus on võrdne. Organisatoorse töö tegijale makstakse lisatasu. Töö tegemiseks istutakse ühe tiimi liikme kodus koos ja töötatakse ühiselt filmi kallal. Tööpäev kestab 10 tundi, lõuna ajal tehakse paus. Iga päevaga töötatakse läbi u 15 min filmist.

Kui käsikiri koos kõigi lugemiseks vajalike märkmetega on valmis, läheb see professionaalse lugeja kätte, kelle tööajaks arvestatakse 1 päev. Tema päevatasu on 200-1000 €. Algajatele makstakse 200, kogenud ja kõige populaarsematele kuni 1000€. Viimasena töötab kirjeldustõlke kallal helirežissöör, kellel kulub tööks samuti 1 päev.

Andersicht e. V. juhatus on kaheliikmeline. Sellesse kuuluvad Dr. Jürgen Trinkus ja saksa kirjeldustõlke grand old lady Hela Michalski. Esimene on projektijuht ning teine koolitab muuseumitöötajaid, telejaamade kirjeldustõlke ja uusi noori vabakutselisi kirjeldajaid, nõustab filmide produktsioonifirmasid ja teeb kirjeldustõlketiimi liikmena aktiivselt kirjeldustõlkeid. Mõlemad on kompetentsed kõigis organisatsiooni tegevusvaldkondades ja juhendavad reljeefsete linna- jm plaanide ning makettide valmistamist. Makette tehakse nt linnade vaatamisväärsustest, millest pimedatel on objektide suuruse tõttu raske ettekujutust saada. Projektid viiakse ellu koostöös omal alal tunnustatud partnerfirmadega.

Foorumi programmi kuulunud sündmused toimusid üksteise järel mitmetes paikades. Ettekanded ja enamus aruteludest viidi läbi spetsiaalselt pimedatele ja vaegnägijatele mõeldud ja disainitud hotellis Aura-Hotel Timmendorfer Strand, kus foorumikülalisi ka majutati. Festivali kirjeldustõlkega filme vaatasime Lübeckis Cinestar Filmpalast/Stadthalles ja viimasel õppepäeval külastasime Põhja-Saksa Pimedate Raamatukogu ja Põhja-Saksa Ringhäälingut (NDR) Hamburgis.

Mõlemad saksa joonisfilmid olid väikelastele mõeldud. Pärast kummagi filmi vaatamist jagasid kirjeldustõlgete autorid oma kogemusi. Välja toodi, et kindlasti tuleb kasutada lastepärast keelt. Enamus jutuks tulnud küsimused olid meile tuttavad ning kirjeldustõlkeringkonnas juba jutuks olnud. Eeskuju võtmist väärivad filmide alguses ja lõpus olevad sujuvad üleminekud ekraanile ilmuva teksti (pealkiri, nimed, tiitrid) ja filmi sisu vahel. Kuid tähelepanu köitsid 2 erinevust:

Saksa kirjeldustõlkega filmide ees ei ole eraldi tegelaste kirjeldust. Ka animafilmides, kus sündmustik on tihti üsna tihe, jõutakse peategelase välimus väheste sõnadega ülevaatlikult ja tabavalt edasi anda. Väiksematele lastele sobib selline lahendus hästi, kuna nii viib laps tegelase ja välimuse kirjelduse paremini kokku. Eestis käib filmide ette praegu eraldi tegelaste kirjeldus, mis annab tegelastest täpsema ja detailsema ettekujutuse.

Sünnist saati pimedatele jääb põhimõttel „kirjelda, mida näed, ära anna hinnangut“ tehtud kirjeldustõlge tihti liiga abstraktseks. Neil kulub selle vastuvõtmiseks rohkem aega, kuna – nagu üks osaleja kirjeldas – nad loevad seda nagu punktkirja. Esmalt loevad ühe sõna kokku, siis järgmise. Asetavad uue infokillu eelmise kõrvale ja teevad peas korrektuurid. Seejärel edasi ning jälle korrektuurid, et pilti kokku saada. Seetõttu kulub neil üksikutest kirjeldatud detailidest arusaama loomiseks rohkem aega. Kuna neil puudub varasem visuaalse info kogemus, ei suuda nad paljusid kirjeldatud detaile või liigutusi ka tõlgendada.

Näiteks inimesel, kes on varem näinud kassipoegi mängimas, on kergem ette kujutada mängivaid rebasekutsikaid. Talle toovad kirjeldused sellest, kuidas kutsikas võtab hüppeks hoogu või hüppab kahe tagumise jala peale püsti, silme ette pildid vallatult mängivatest rebasekutsikatest. Talle kõnelevad need pildid sellest, kui vahva see on. ent sünnist saati pimedale inimesele ei kõnele need liigutused võib-olla midagi. Pimedana sündinud kõneleja nimetas, et tema jaoks oli filmiklipist saadud info vaid see, et rebasekutsikad hüppasid üles-alla.

Neile sobivam lahendus oleks anda hinnang, mitte kirjeldada vaid nähtavat. Näiteks „mängivad vallatult, hüplevad teineteist õrritades“. Nii Saksamaal kui Eestis levinud hea tava kohaselt kirjeldab kirjeldustõlk nähtut aga ilma hinnangut andmata, seega tuleb senistesse põhimõtetesse võib-olla muudatusi teha.

Põhja-Saksa Ringhäälingu (Der Norddeutsche Rundfunk, NDR) esindaja, Programmi „Kõigile kättesaadav telemeediatarbimine“ („Barrierefreier Rundfunkzugang“) osakonna juhi Nils Rasmusseni ettekanne saadete kättesaadavuse alastest arengutest Saksa Ringhäälingute Liidus (ARD) ja Põhja-Saksa Ringhäälingus.

Saksamaal näidatakse kõigi regionaalsete ringhäälingute vähemalt ühes telekanalis kirjeldustõlke ja kurtidele mõeldud subtiitritega saateid. 2011 võttis ARD vastu otsuse vahemikus 2011-2013 oluliselt suurendada kõigile kättesaadavate saadete osakaalu. Nils Rasmusseni sõnul on nad nendeks kaheks aastaks võetud eesmärgid hästi täitnud. Kirjeldustõlke osas on NDR-is praegu 100% filmidest kirjeldustõlkega varustatud. 2012 oli 19% prime time’i ajast kirjeldustõlkega kaetud, käesoleval aastal juba 36%. Prime time’i ajaks loetakse NDR-is vahemikku kell 20:00-22:00.

Lisaks kirjeldustõlke ja kurtidele mõeldud subtiitritega saadetele on NDR-i saatekavas veel ka lastele mõeldud viipekeelsed uudised, mida käivad reedeti pärast koolinädala lõppu teles viiplemas Berliini Kurtide kooli 5. klassi õpilased. On tehtud ka viipekeelseid filme, meil oli võimalus vaadata samade 5. klassi laste mängitud ja viibeldud telelavastuse sarnast filmi „Rotkäppchen in deutscher Gebärdensprache“ (Punamütsike saksa viipekeeles), mis oli varustatud ka kirjeldustõlkega. Ehkki kirjeldati ka viipeid, ei olnud kirjeldus kiire, pigem tundus aega ülegi jäävat. Film ise oli vaimukas, lustiga tehtud ning andis ka pimedale hea ettekujutuse viibetest.

Kirjeldustõlkega on NDR programmis filmid, seriaalid ja Animal Planetis või Discoverys näidatavale sarnased dokumentaalsarjad loomadest. Viimased lisati kirjeldatavate saadete hulka, kuna koostöös Põhja-Saksa liidumaade pimedate ühingutega läbi viidud küsitlustest selgus, et pimedad tahaksid ka neile kirjeldustõlget. Kuna NDR-is on prioriteediks kohalikku Põhja-Saksamaa elu ja koloriiti kajastavad saated, tehakse ennekõike need erivajadustega inimestele kättesaadavaks (nt. Väga populaarne kohalik komöödiasari „Buttenwarde“ esindab kohalikku huumorit). On proovitud teha ka jalgpalliülekandeid nägemispuudega inimestele kättesaadavaks, lisades telepildile mitte küll kirjeldustõlke, vaid raadioreportaaži, ent see ei leidnud sihtgrupi hulgas head vastuvõttu. NDR-il ei ole siiski plaanis spordiülekannetele edaspidi kirjeldustõlget lisada, tuues põhjenduseks, et pimedatel on võimalik sama info raadioülekande kaudu kätte saada ning nende eesmärk on teha info võimalikult paljudele kättesaadavaks vähemalt ühe infokanali kaudu. Tegutsetakse põhimõttel „mitte info mitmel eri moel, vaid pigem rohkematele inimestele võimalikult palju erinevaid saateid“. See tähendab, mitte info nii raadio kui kirjeldatud teleülekande kaudu, vaid pigem rohkem kirjeldustõlkeid nägemispuudega inimestele muul juhul kättesaamatuks jäävale visuaalsele infole.

NDR-is on alates käesoleva aasta algusest tööl omaenda palgalised kirjeldustõlketiimid. Kui varem kirjeldustõlkeid väljastpoolt sisse ostes lasti eetrisse 40-50 kirjeldustõlkefilmi aastas, siis alates jaanuarist 2013 on oma ettevõttes valminud ja ekraanile tulnud 70 kirjeldustõlkega filmi. Omas majas on töö efektiivsem avaramate võimaluste tõttu, nii tööjõu kui kasutatava tehnika ja kohe käepärast olevate lisavõimaluste mõttes. Samuti tähendab see rahalist kokkuhoidu.

Saksamaa nagu Eestigi on ratifitseerinud ÜRO Puuetega inimeste õiguste konventsiooni (Saksamaa aastal 2009, Eesti 2012), mis muuhulgas sätestab info kättesaadavuse nõude. Seni varustati Saksamaal juba märkimisväärsel hulgal filme ilma seadusest tuleneva kohustusetagi, kuid eelmainitud konventsiooni tõttu võttis Saksamaa vastu filmide rahastamise seaduse (Filmförderungsgesetz) muutmise seaduse, mis jõustub 1. jaanuaril 2014 ja paneb filmitootjatele kohustuse varustada kõik toodetavad filmid kirjeldustõlke ja subtiitritega. Tootjale tähendab see seda, et kui varem tegi ta seda omast vabast tahtest ja oma eelarvest, siis nüüd võib selleks kulutada riigilt või liidumaalt saadavat toetust. Eelarvest kolmandik on omaosalus, kahe kolmandiku osas saadavast toetusest saab tootja rahastada ka kirjeldustõlke tegemise. Enne viimase toetussumma ülekandmise tähtaega peab tootjafirma dokumentaalselt tõendama, et kirjeldustõlge tuleb. Enne seda ei kanta viimast toetussummat üle.

Kirjeldustõlke tellimisel tuleb arvestada, et 15min kirjeldustõlke tegemiseks kulub 1 päev, seega 90-minutilise filmi kirjeldustõlke käsikirja jaoks on vaja 6 päeva. 1 päev kulub kirjeldustõlke pealelugemisele ja veel 1 päev helitehniku tööle. Kui film läheb DVD-le või televisiooni, peavad film ja kirjeldustõlge olema koos ühe failina, millel mõlema heli on tasakaalus. Kui filmi tahetakse ka kinos näidata, on tarvis kaht eraldi faili, seega peaks olema ka eraldi kirjeldustõlkefail, mille helitugevust saab vaataja saalis kõrvaklappide kaudu kirjeldustõlget kuulates ise reguleerida. Kuna Saksamaal on vaid ühes kinos kirjeldustõlkeks vajalik varustus olemas, tuleks arvestada ka varustuse rentimiseks vajalike kuludega,mis ettekande tegija sõnul on u 1000€.

Saksamaal kasutab valdav enamus pimedaid iPhone’i, kuna Apple on oma tootepoliitikasse pimedad kui sihtgrupi sisse kirjutanud ning seetõttu on selle firma nutitelefonid kõik juba standardselt hääljuhendamisvõimalusega ja nägemispuudega inimestele hästi kasutatavad. Uus rakendus võimaldab nii tavakinos, vabaõhukinos, DVD-l kui ka televiisoris näidatavaid filme, millele on Saksamaal kirjeldustõlge juba tehtud, ka kirjeldustõlkega vaadata, olenemata sellest, kas antud kinoseanss, DVD või teles edastatav film on parajasti kirjeldustõlkega või mitte. Selleks tuleb enne soovitud filmi vaatamist omale andmebaasist selle filmi kirjeldustõlkefail alla laadida ja kinos või kohas, kus filmi vaatama hakatakse, programm nutitelefonis avada. Filmi alates sünkroniseerib kirjeldustõlge end ise filmiga. Saalist väljudes ja hiljem tagasi tulles jätkub kirjeldustõlge sellelt kohalt, kus film parajasti on, mitte sellelt, kus vaatamine enne saalist väljumist pooleli jäi. Kuulatakse oma kõrvaklappidega. Kirjeldustõlkega DVD puhul võib „Greta“ end õigustada siis, kui soovitakse filmi vaadata koos teistega, keda kirjeldused häiriks või kui endal on soov kuulata ilma et teised kuuleks.

Novembri alguses 2013 ei olnud nutitelefonirakendus veel valmis, kuid seda saab detsembri keskpaigast App Stores ja Google Plays alla laadida. Seni seisavad Seneit Debese sõnul ees veel 2 ülesannet: tuleb luua kõiki filmide kirjeldustõlkeid hõlmav andmebaas ja luua kirjeldustõlke kvaliteedistandardid. Tahetakse muutuda üle-euroopaliseks, sõlmitud on kontakte ka USA filmitootjatega, kes on juba ka huvi üles näidanud. Praegu on „Greta“ kasutatav ainult Saksamaal. (www.gretaundstarks.de)

Võis aimata, et kirjeldustõlketiimil on selja taga pikad vaidlused, kuid esitletud lahendus oli imelihtne: tuleb kirjeldada seda, mida nähakse, ilma tõlgendust andmata. Tõlgendus jäägu pimedale vaatajale samavõrd alles kui nägijale. Seega ei peaks kirjeldustõlk üldse märku andma, kas reaalsuse üleminekust fantaasiaks või mõnest muust sarnasest üleminekust, kui see nagunii on mitmeti mõistetav ja filmi autor ei anna ka nägijale visuaalse info kaudu selget märki kätte. Ent kui filmis on mõni kas ajahüppele (mineviku- ja olevikukaadrite vaheldumine) või mõnele muule sarnasele üleminekule viitav visuaalne element, siis peaks kirjeldaja seda mainima, selle asemel, et öelda: „tagasivaade“ vms.

Kirjeldustõlge sellisel kujul nagu ta tehtud oli, oli ideaalne lahendus ning pakkus võimaluse saada filmist osa nõnda, et nii filmi vaatamise ajal kui ka hiljem järele mõeldes oli piisavalt ruumi oma mõtetele ja tõlgendustele. Kohati on saksa kirjeldused meie jaoks ebaharilikult põhjalikud. Näiteks mõne tegevuse puhul tundus osa infost ülearune olevat, Eesti kirjeldustõlgetes jäetakse see ütlemata, milleni pime vaataja võib ka ise kergesti jõuda.

Enne filmi algust vabandati, kuna seekord tuli kõrvaklappidesse lasta koos kirjeldustõlkega ka filmiheli, sest film ja kirjeldus olid väga tempokad ning teisiti ei õnnestunud heli kvaliteetselt edastada. Selline edastusviis ei häirinud, vastupidi, nii kirjeldus kui filmiheli olid mõlemad hästi kuulda ning omavahel tasakaalus.

Filmi sündmustik oli väga tihe, kirjeldus seetõttu kiire ja pausideta. Mul kui inimesel, kellele saksa keel ei ole emakeel, oli filmi raske jälgida, kuna kohati ei jaksanud tempoga enam kaasa minna. Seetõttu jäid arusaadavuse osas mõnel pool lüngad sisse. Dialoogid olid kergemini mõistetavad, ehkki ka need olid kiired, kuid dialoogidest saadavat infot ei pea pime vaataja endale visualiseerima. Saksa publikul ei olnud kirjeldustõlkest arusaamisega raskusi, ka ei olnud film liialt pikk (30min), mis oleks nägemispuudega vaatajate vastuvõtuvõime ammendanud.

Film algas valestardiga, seejärel alustati uuesti. Kirjeldustõlge oli ideaalne: üsna varsti pärast filmi algust ununes pimedal vaatajal täiesti, et tegemist on kirjeldustõlkega, tekkis tunne, et ta näeb filmi oma silmadega. Filmi ei olnud täis räägitud, kuid kirjeldusest piisas täiesti. See oli täpne ja jättis parajal määral vaba ruumi. Film oli ülimalt põnev, oskuslik ja pigem napp kirjeldus lasi sellest põnevusest täiel määral osa saada. Kahe peategelase põgus kirjeldus filmi ajal mõjus isegi kohatuna. Mitte sellepärast, et koht oleks vale olnud, vaid sellepärast, et seda poleks üldse vaja olnud. Lugu ise oli nii haarav, et meespolitseiniku ja naispolitseiniku välimus ei pakkunud vähimatki huvi.

Selles filmis oli tegelaste kirjeldus filmi keskel täiesti omal kohal. Tegemist oli türklannadega. Võis arvata, et nad on tumeda peaga. Ent kui siis, kui nad olid vaatajale juba tuttavaks saanud, lisati näiteks ühe pika unistava pausi ajal, et neiu 1 on pikkademustade juustega, sale ja nõtke, mõjus see just õigel hetkel palju juurde andva täiendusena. Pärast seda järgnes neidude kurb ja unistav laul. Kõik kokku andis ilusa tulemuse.

Enne mõlemat filmiseanssi (esimese ajal näidati väikese vahega ära 2 filmi, mõlemale filmile järgnes lavale tulnud autorite vestlus publikuga) anti soovi avaldanutele enne saali sisenemist kõrvaklapid ja vastuvõtuseade. Saalist väljumisel tuli need tagastada. Saal oli suur, kõrvaklapikomplekte oli varutud 50 ja neid anti ennekõike pimedatele ja vaegnägijatele, päris kõigile nägijaist soovijatele ei pruukinud jätkudagi.

Komplekti kuulusid ristkülikukujuline kaela riputatav hääle valjuse reguleerimisnupuga vastuvõtja ning plastmassist ühe kõrva kõrvaklapp, mis imiteerib pisut kõrva kuju ning kinnitatakse kõrva külge nagu prillisang. Selline kõrvaklapp ei puutu kõrva vastu, vaid on veidi eemal. Seadet oli mugav kasutada, kuna vastuvõtja rippus kaelas ja midagi ei pidanud käes hoidma, kuid puuduseks oli see, et kõrvast eemal olev kõrvaklapp laseb kirjeldustõlkel saali kosta ja see võib teisi saalisviibijaid väga häirida. Saksa kirjeldustõlkespetsialistide hinnangul ei sobi selline variant kindlasti näiteks teatrisse, kus kõrvaklapist kostev heli võib halvimal juhul peale publiku ka laval olevaid näitlejaid segada.

Ühiselt leiti, et kuna kõik kohalolijad esindavad oma maa kirjeldustõlkeorganisatsioone ja paljuski on nii kirjeldustõlkealased kui ka pimedate elu puudutavad probleemid samad, ent kogemused erinevad, võiks teha rahvusvahelist koostööd. Eesmärgiks oleks kogemuste vahetamine ja saadud info põhjal oma maa kirjeldustõlke parendamine põhimõttel „milleks leiutada jalgratast igaüks eraldi omas nurgas, kui on võimalik teha seda ühiselt ja kaaslaste varasemaid kogemusi kasutades“.

Kogemuste vahetamiseks tahetakse ellu viia esialgsel hinnangul 2-3 aastat kestev filmiprojekt. Selle kohaselt teeks iga maa kirjeldustõlke ühele omakeelsele filmile, tõlgiks nii kirjeldustõlke kui ka filmi dialoogid iga projektis osaleva maa keelde (praeguse seisuga Eesti vaatepunktist saksa, soome, rootsi) ja korraldaks projektis osalevate filmide näitamise ühel oma maa mainekal filmifestivalil. Osalejamaade filmide kirjeldustõlkega seansside korraldamise juurde kuulub ka kommunikatsioon: meediaga suhtlemine ja info levitamine. Projekti lõpus tehakse kogemuste vahetamise tulemustest järeldused ja kokkuvõte, mis avaldataks raamatu või brošüürina ja võiks olla kasulik lugemisvara kõigile kirjeldustõlkega tegelejatele. Välja valitav film peaks pärinema uuemast ajast (2 viimast aastat) ja olema kohane filmifestivalidel näitamiseks.

Teine ja kiirem plaan oli teha live-kirjeldustõlge Eurovisiooni lauluvõistlusele, nii kahele eelvõistlusele kui ka lõppvõistlusele. Iga osalejamaa kirjeldaks oma keeles ja oma maa nägemispuudega televaatajatele. Ja kui on nägemispuudega kohaletulijaid, siis ka neile. Iga osaleja maa kirjeldustõlk sõidaks selleks koha peale Kopenhagenisse, kus Eurovision Song Contest 2014 toimub.

Idee sai alguse tõsiasjast, et Rootsi kirjeldustõlk Peter Lilliecrona oli käesoleva aasta Eurovisiooni lauluvõistlusele, mis toimus Malmös, teinud live-kirjeldustõlke, mis õnnestus hästi, pälvis meedia tähelepanu ja leidis nägemispuudega inimestelt väga hea vastuvõtu. Tagasiside avaldas talle tugevat muljet. Ka toonitas ta, et see ettevõtmine viis teadmise kirjeldustõlke olemasolust paljude pimedateni, kes sellest võimalusest seni veel üldse ei teadnud. Ka Rootsis on see probleemiks, nagu Saksamaal ja Eestiski, et paljud pimedad ja vaegnägijad ei tea neile pakutavatest võimalustest midagi, kuna ei kuulu pimedate ühendustesse ega saa meililistide ega muu pimedate infovõrgustiku kaudu infot. Siin saab Eurovisioon kui väga populaarne ja suure vaadatavusega meediasündmus kirjeldustõlke tutvustamisel abiks olla, sest pimedad jälgivad Eurovisiooni sama suure huviga kui teisedki.

Eesti Pimedate Raamatukogu on e-teenuseid silmas pidades paremal järjel, Hamburgis asuv pimedate raamatukogu ei pakkunud oma lugejatele nt e-teeninduse ega veebiraamatukogu kasutamise võimalust. Kuid neil olid olemas kunstiraamatud, kus reljeefsete piltide kõrval olid punktkirjas tekstid. Sellised võiksid kindlasti ka Eesti Pimedate Raamatukogus olemas olla. See annaks pimedatele võimaluse teada saada, millised näevad välja olulised kunstiteosed, eriti näiteks maalid, millest nägemismeeleta on võimatu ettekujutust saada, kuid mis kuuluvad enesestmõistetava osana meie kõigi ühisesse inforuumi.

Info kirjeldustõlkega filmidest ja seriaalidest jõuab pimedateni peamiselt kirjeldustõlke meililisti kaudu, kuhu nende töötaja seda regulaarselt saadab, aga ka NDR kodulehe ja pimedate ühenduste kaudu. Nägijad tunnevad kirjeldustõlkega saated telekavas ära tähise AD (lühend sõnast „Audiodeskription“, sks. k. „kirjeldustõlge“) järgi. Varem kasutati tähisena ka läbikriipsutatud silma kujutist, kuid et see tundus mõnedele nägemispuudega inimestele solvav, võeti kasutusele neutraalne AD.

NDR-is võtavad ühele filmile kirjeldustõlke tegemisest osa mitmed inimesed, põhimõttel „3+mõned“. Põhitiimi kuuluvad 2 kirjeldustõlki ja 1 konsultant. Kõik peale kirjeldustõlke konsultandi on NDR koosseisulised töötajad, kelle telejaam on oma personali hulgast välja koolitanud ja kes tegelevad kirjeldustõlke kõrval vahel ka subtiitritega. Pime konsultant ei ole NDR palgal, vaid teeb telejaamale kaastööd, nii nagu enamus töötajaid.

Töö algab sellega, et üks kirjeldajatest teeb kirjeldustõlke esialgse manuskripti ära. Selleks kasutab kirjeldustõlk programmi SoftDel, SAM või SysMedia, mis olid algselt subtitreerimistarkvarad, kuid nüüd on kohandatud ka kirjeldustõlke tegemiseks, SoftDel neist kindlasti, teised vähem. Peamiselt on need spetsiaalselt telejaamadele müüdavad tarkvarad, kuid SoftDel on saadaval ka tavakasutajatele, nagu vabakutselised kirjeldustõlgid seda on. Kuna see on algselt subtitreerimistarkvara, on tema abil lihtne filmi dialoogid tekstifaili saada koos kirjeldustõlkele oluliste minuti- ja sekundinäitudega. Ekraanil oleva heliriba graafilise kujutise abil on dialoogide vahele jäävad lüngad kergesti leitavad. Näha on ka, mitu sekundit vaba ruumi jääb kahe dialoogi vahele.

Seejärel annab ta kirjapandud teksti teisele kirjeldustõlgile üle, kes selle läbi töötab. Kui too ei ole mõne kohaga nõus, istutakse kokku ja arutatakse probleemsed kohad läbi. Kui on mõlema arvates sobiv käsikiri valmis, saadetakse esialgse kirjeldustõlke helifail konsultandile, kes selle vastavalt vajadusele ühe või mitu korda läbi kuulab ja oma tähelepanekud teeb.

Järgneb suur läbimängimine. Selleks tuleb kokku redaktsioonitiim, kuhu kuuluvad konsultant ja üks kirjeldustõlk, kes ei ole selle käsikirja kirjutamises osalenud ning näeb kirjeldust värske pilguga. Kui tarvis, lisandub ka üks käsikirja autoritest-kirjeldustõlkidest. Kui mõnes küsimuses ei jõuta üksmeelele, kutsutakse veel keegi kirjeldustõlkidest oma hinnangut andma.

Ka kirjeldustõlke pealelugemine proovitakse läbi. See tähendab, kontrollitakse, kas kirjutatud tekst dialoogide vahelisse lünka mahub. Kui mahub napilt, tehakse lugejale käsikirja sellekohane märge. Professionaalne lugeja oskab sellega arvestada ja loeb nii, et kvaliteet ei kannata. Läbimängu ajal loeb kirjeldustõlk ise sisse ka uue proovi- helifaili ja koos kuulatakse see läbi.

Selliselt läbitöötatud kirjeldustõlge valmib televisioonis, kus tehnika ja personal on käepärast võtta, umbes 5+2 päevaga. Keskmise filmi kirjeldustõlke käsikirjale kulub u5 päeva, professionaalsele lugejale, kelleks NDR-is on tavaliselt endised või praegused raadiohääled, arvestatakse tööajaks 1 päev ja helitehnikule kulub samuti 1 päev. Käsikirja valmimiseks vajalik aeg oleneb kõige rohkem muidugi filmist endast. Kui on tegemist näiteks loodusfilmiga, tuleb kirjeldustõlgil enne põhjalikku taustauuringut teha, et mõista, mis ekraanil toimub, ja väljendites mitte eksida. Pooletunniste seriaaliosade kirjeldusele kulub mõistagi palju vähem.

Saime kinnitust oma mõtetele kirjeldustõlkest ning ka uusi ja väga kasulikke näpunäiteid, kuidas võiks seda tööd teha. Eriti väärtuslikud olid nõuanded ja selgitused kogenud kohalikelt kirjeldustõlkespetsialistidelt. Ka võiks kirjeldustõlketiim Kadrian Hiie arvates koosneda mitte ainult ühest kirjeldustõlgist ja ühest pimedast konsultandist, vaid kahest kirjeldustõlgist ja kahest konsultandist, kellest üks oleks sünnist saati pime ning teine elu jooksul nägemise kaotanud. Põhjus on väga lihtne. Inimeste eelistused on erinevad, ka kirjeldustõlkele on pimedatel vahel erinevad ootused. Kui meeskond oleks neljaliikmeline, oleks lihtsam leida kuldset keskteed. Kirjeldustõlke peaks olema kaks, sest vahel võib juhtuda, et see, mida üks peab ebaoluliseks, on teise arvates väga oluline. Ehk kõik ei pruugi kõike märgata, mida siiski peaks kirjeldama. Kadrian Hiie on vägagi kindel, et neljaliikmeline meeskond saaks kokku väga palju parema kirjeldustõlke, mis sihtgrupile sobiks, kui kaheliikmeline. Raili Ilves jagab seisukohta, et kirjeldustõlge saaks sedasi töötades parem ja rohkemate huve arvestav, kuid kahtleb kirjeldustõlketöö tasustamist silmas pidades esialgu selle hea mõtte ellu rakendumises.

Erinevused on tihti kirjeldustõlke traditsioonides, et kuidas kuskil on harjutud tegema. Või nagu kohapeal saksa kirjeldustõlke kõrvale ka hispaania ja prantsuse oma näiteks tuues öeldi: „kultuurilised erinevused“. Küsimused, mis kirjeldustõlget tehes tihtipeale üles kerkivadd, olid kohati samad. Need olid meile tuttavad ja Eesti kirjeldustõlkeringkonnas juba jutuks olnud. Meie taseme erinevus seisneb kõige rohkem selles, et Eestis ei ole kirjeldustõlge veel igas Lääne-Euroopa jaoks traditsioonilises kirjeldustõlke valdkonnas päriselt käima läinud, nagu teatris ja muuseumides näiteks. Ka töökorraldus ei ole Eestis veel täiesti paika loksunud ja siin on Saksamaal saadud infost palju abi. Edaspidi oleks kindlasti vaja veel selliseid õppereise korraldada, kõige rohkem saamaks kogemusi ja infot teatrietenduste ja muuseumiväljapanekute kirjeldamiseks.

Saksamaa õppereisi raport