Kirjeldustõlk aitab filmi ja etenduse vaegnägijani

Kuu alguses said diplomi kätte kümmekond Eesti esimest kirjeldustõlkijat, kes oskavad visuaalse info nägemispuudega inimeste jaoks sõnadesse ümber panna nii filmi, teatrietenduse kui ka muuseuminäituse puhul.

Ühe koolitaja, pimedate abistamisega tegeleva Sülvi Sarapuu sõnul annab dialoog telesarja või filmi sisust kätte poole, ülejäänu jääb pimedal saamata. „Tahaks hea meelega teatris käia, aga kui teised naeravad, ei tea meie, miks naerdakse. Vaadake, kui palju on muuseumides asju klaaside taga või ripub lae all, mida ei ole võimalik katsuda,” ütles ta. Sotsiaalministeeriumi andmete järgi on Eestis umbes 7000 nägemispuudega inimest, kes kirjeldustõlget kõige otsesemalt vajavad.

Filmis või teatrilaval toimuva lihtsast ümberjutustamisest on asi siiski kaugel. Pausid dialoogide vahel ei ole alati pikad, aga teksti peab olema piisavalt, et olulist edasi anda. Ühtlasi ei tohi kuulajat infoga üle külvata, tuleb jätta ruumi tõlgendamiseks. Ja loomulikult ei tohi filmielamust rikkuda mõnd lõpplahenduse seisukohalt olulist detaili välja jättes või ette ära rääkides.

Hea kirjeldamise oskus

Nüüdsest diplomeeritud kirjeldustõlk Kadrian Hiie tegeleb Tallinna Heleni kooli õpetajana vaegnägijatest lastega iga päev. „Minu töös on kirjeldamise oskus väga vajalik. Ma ei saakski lastega kuskil käia ega midagi teha, kui ma neile ümbrust ei kirjelda,” ütles ta. „Varem ma kogenematusest kirjeldasin lastele ilmselgelt liiga palju ja andsin kohati ebavajalikku infot.”

Sarapuu sõnul on selline kirjeldamine mujal maailmas väga levinud ja ei olnud algul üldse mõeldud pimedatele. Kui tulid esimesed kinofilmid, oli pilet paljudele liiga kallis. 1930-ndatel hakatigi Hispaanias filme raadios kirjeldama. „Inglismaal on tänapäeval kõik Hollywoodi filmid kirjeldustõlkega. Seaduste järgi on 10% kõigist televisioonikanalitest kaetud kirjeldustõlke ja heliliste subtiitritega,” loetles Sarapuu.

Pimedana sündinud Jakob Rosina sõnul saab mõnes riigis kirjeldustõlget teleri digiboksil valida, nii nagu valitakse spordikommentaaride või subtiitrite keelt.

Eestis pole üksikutest projektidest kaugemale jõutud. Kokku on alates 2007. aastast kirjeldustõlge helindatud viiele filmile, millest esimene oli „Ruudi”. Selle puhul meenus Rosinale absurdne seik, et kirjeldustõlkega „Ruudi” oli olemas ka Elioni digi-TV-s, kuid kuna pimedad ei saa digiboksi menüüdes iseseisvalt orienteeruda, ei ole nad saanud filmi ka vaadata.

Koolituse käigus valmis nüüd kirjeldustõlge veel viiele-kuuele filmile, kuid kuna nende stuudios lintivõtmine maksab kuni 2000 eurot, on uued tõlked jäänud ühekordseteks lõputöödeks.

Kultuuriministeeriumi teatel kompenseerib kirjeldustõlkide vähesust valitsuse ja puuetega inimeste esindusorganisatsioonide koostöökoda.

Ka näiteks pimedate raamatukogus valmistatakse heliteavikuid, audioteavikuid ja arvutil on ka vastavad seadmed kuulamisfailide jaoks, seega seal kirjeldustõlkijate teenuse järele vajadust ei nähta, teatas ministeerium.

Allikas: Eesti Päevaleht