|
| Tegevus Dokumendid Kultuur kõigile Käsitöö Galerii Lingid Kontakt | ||
Pimesi maalimas17.06.2010 / 00:00
Kätel sinist-punast-kollast-rohelist värvi, hinges väga meeldivad elamused, laual kakskümmend maali - niisugune oli pimesi maalimise õppepäeva tulemus.
Sügisel ja talvel pälvis Tallinnas, Viljandis ning Tartus sooja vastuvõtu Soome pimeda kunstniku Maarit Hedmani maalinäitus. Tänavu 5. juunil oli Maarit - ettevalmistuselt kunstiõpetaja - Tallinna Puuetega Inimeste Kojas juhendamas Eesti saatusekaaslaste maalimispäeva. Nii näituse kui ka õppepäeva korraldas MTÜ Kakoraenergiline juht Sülvi Sarapuu. Eesti nägemispuudega kunstihuvilistele maalimise õpetamist rahastas Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet.
Lauad kilega kaetud, kilele kinnitatud suured aluspapid - niisugune pilt ootas kaheksat pimedat või vaegnägemisega kunstihuvilist Tallinnast, Raplamaalt, Pärnust ja Viljandist. Näidiste abil aduti, millise meeleolu annavad erinevad materjalid ja lõhnad. Pehmem materjal annab katsudes soojema tunde, kõvem aga külmema. Lõhnadki mõjuvad erinevalt.
Maarit Hedman rääkis, kuidas Soomes toimunud kursusel õppisid pimedad värvide loodud meeleolusid tundma - musta värvi puhul söödi musta sütt, punase värvi mõju tunnetamiseks aga punast tomatit. Iga värvi puhul tantsiti erinevaid tantse. Eesti maalimishuvilistele tegi ta aga sõrmeharjutusi: riidest kotikestes olid kompamiseks erinevatest materjalidest esemed - kivi, plastmassist muna, mänguasi.
Töövahendite tutvustamine - värvipalett, spaatel, svamm. Nägijad abilised kinnitasid suure aluspapi külge A3-formaadis papi, millele hakati maalima.
Selga pandi mustast kilekotist kaitserüü ja kätte kummist arstikindad. Vaikse meeleolumuusika saatel jõuti maalimiseni.
Abilised panid paleti süvenditesse akrüülvärvid, mida maalimishuviline soovis. Värvide asukohad paletis tuli meelde jätta. Et mõnd pinnaosa reljeefseks muuta, lisati värvidele erineva jämedusega liiva.
Maalimisvahenditeks olid svammitükk, spaatel ja kümme oma sõrmedest pintslit. Svammitükk värvi sisse ja tupsutades kaeti papi pind. Kui pind kaetud, võis kujundite maalimisele asuda.
Maalimishuvilistest pooled olid täispimedad. Kõik õppepäeval osalenud olid lapsena kas hästi näinud või olnud vaegnägijad. Enamik teinud läbi tavakoolide joonistustunnid, mõni hiljemgi kunstiga tegelnud. Pimedana elatud aastad on aga nägemismälu kindlasti muutnud. Kuigi on olemas ettekujutus tegelikkusest ja värvidest, ei pruugi tehtud pilt tegelikkusele vastata.
Pimesi maalides on tegemist, et näiteks pruunile puuoksale rohelisi lehti teha - pärast oksa maalimist ja sõrmega rohelise värvi võtmist ei taba, kus oks on. Suurem pind, mida sooviti värviga katta, ümbritseti maalriteibiga, mis hiljem ära võeti. Juhtus sedagi, et värvid kogemata segi läksid. Nii võis kollaseks mõeldud pind hoopis heleroheline välja tulla.
Et pinda paremini tunnetada, võeti õhukesed kummikindad käest ja maaliti paljaste sõrmedega. Abilistel oli palju tegemist - tuli segada värve, vahetada vett, anda käte pühkimiseks paberit.
Kui tööd valmis, rääkis igaüks, mida ta kujutada tahtis. Põnev oli lasta maale nägijal abilisel kirjeldada. Mitu tööd kujutas mereranda. Oli lillemaale, vikerkaar tavalisest erinevate värvidega ja lubav valgusfoor, millel punane ning kaks rohelist tuld.
Valik õppepäeval valminud töödest leiab edaspidi koha MTÜ Kakorakorraldataval näitusel.
Allikas: Videvik
|
||
|
| est eng rus |