Kakora logo kujutab endast mustal taustal valget lahtise peopesaga paremat kätt, mille igas sõrme otsas on musta värviga kujutatud lahtine silm. Sama silm on suurelt ka käe peopesas. Logo on ruudu kujuline ja käsi on näha kuni randmeni. Logo allääres on valgel taustal mustaga kirjutatud suurtes, paksudes trükitähtedes KAKORA.
 
 

Muuseum muutis nähtamatu nähtavaks

18.12.2017 / 22:03

Allikas: Postimees
Autor: Priit Kasepalu

Kuigi Adamson-Ericu muuseum on tegutsenud juba 34 aastat, oli minu osalemine reedel, 8. detsembril projekti «Kunst «nähtavaks»!» esitlusel alles selle muuseumi teine külastus. Kindlasti oleksin muuseumihuvilisena seal varem märksa sagedamini käinud, aga tundus, et pole põhjust: jäävad ju maalid ja muu nähtav kunst mulle mõistetamatuks, kui ei ole head saatjat ning kunstiteadlikku kirjeldajat.

Esimest korda käisin selles muuseumis hilissuvel neli aastat tagasi. Eesti Puuetega Inimeste Koda tegi Eesti Kunstimuuseumi kõigis filiaalides ligipääsetavuse analüüsi ja koostasin selle pimedate inimeste osa. Käik jäi hästi meelde. Me ei olnud oma tulekust ette teatanud.

Fuajeesse kutsuti muuseumi direktor Ülle Kruus. Õpetasin talle pimedate inimeste saatmise võtteid ja tutvustasin kirjeldustõlke põhimõtteid ning hakkasime muuseumis rändama. Mu giid tutvustas põhjalikult ja põnevalt kõike, mis oli välja pandud.

Arutasime koos temaga, kuidas muuta muuseum nägemispuudega inimestele ligipääsetavamaks. Adamson-Ericu kodumööbli hulgas on ovaalne intarsiatehnikas plaadiga laud, nikerdustega toolid ja reljeefse kaunistusega kummut. Leidsime, et võiks teha intarsiatehnikas lauaosa reljeefse kujutise, mida saaks katsuda, ning anda kindlasti võimaluse katsuda kummutit.

Teisel külaskäigul saingi katsuda intarsiatehnikas lauaplaadis olevate järgi reljeefseteks tehtud kujundeid: naine, hobune, redel, kunstniku meistrimärk härg, kala, võti, vähk, kaabuga mees ja palju teisi. Kokku on kombitavaks tehtud üle kahekümne kujundi.

Kunstimuuseumi direktor Sirje Helme ütles projekti esitlust avades, et temagi alustas toreda emotsiooniga. «Käisin vaatamas neid imelisi figuure, mida saab katsuda. Mul endalgi hakkasid sõrmeotsad armastama,» sõnas ta.

Adamson-Ericu juubeliaasta – kunstnik sündis 115 aasta eest – hakkab lõppema ja muuseum on tänavu töötanud väga erinevate sihtrühmadega. Ei ole lihtne seda rõõmu, mida nägijad muuseumis iseenesest mõistetavaks peavad, pimedatele ja vaegnägijatele edasi anda. Sellele mõeldakse aga üha enam. Vajalik on mitme ala spetsialistide koostöö. Adamson-Ericu muuseumi püsinäitusel on see väga hästi õnnestunud.

Haridustöö kuraator Liisi Selg rääkis, et tal tekkis soov vahendada visuaalset kunsti ka neile inimestele, kes saavad seda kogeda kas kuulmis- või kompimismeele kaudu. «Meil läks projektiga «Kunst «nähtavaks»!» aega kaheksa kuud. Minu arvates on see ühe kunstimuuseumi jaoks ABC. Kui mõtleme nägemispuudega inimestele, peaksid olema kunstiteoste kirjeldustõlked, liikumisjuhis, ruumide taktiilsed plaanid ja ka mingi kombatav teos. Siin keset maale oli niisugust teost väga raske leida – polnud skulptuure, oli ainult mööblikomplekt. Nii otsustasimegi luua laua mustri põhjal vineerist figuuride komplekti, mida saab katsuda,» kõneles ta.

Projekti kordaminekule aitas eriti palju kaasa Jane Meresmaa-Roos Kadrioru kunstimuuseumist, kes mõni aeg tagasi samasuguse protsessi läbi tegi. Selja sõnul oli temal hea võimalus riisuda koor – kutsuda projekti need head tegijad, kelle Meresmaa-Roos oli välja sõelunud. Seetõttu läks Adamson-Ericu muuseumil tunduvalt kiiremini. Kui teised muuseumid soovivad midagi samasugust teha, siis neil läheb see kindlasti palju valutumalt.

Kuidas nähtamatu nähtavaks muudeti?

Kirjeldatud ja helifailidega varustatud on majas liikumise juhis, muuseumi maja saamislugu, Adamson-Ericu kunstnikutee ning viis kunstiteost. Need on kubistlik maal «Serenaad» aastast 1924 ja autobiograafiliste viidetega maal «Viiul ja vest» aastast 1933. Kirjeldatud sai ka 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel auhinnatud vaip, samuti 1938. aastast pärit mööblikomplekt, mida kunstnik kasutas oma kodus elu lõpuni. Kirjeldustõlge on ka rõõmsameelsel maalil kohvikule «Tallinn» kunstniku elu lõpuaastatest 1967–1968.

Kui vaegnägija või pime inimene tuleb muuseumisse, saab ta A4-mapi, kus on teoste kirjeldused ja reljeefsed joonised, mida saab kompida. Samuti on väike mapp saatjale, et ta saaks lugeda, mida kaaslane parajasti kogeb. Kassast võib laenata muuseumis kasutamiseks MP3-mängija ning õhukesed kindad, millega mööblikomplekti katsuda tohib.

Kinnasteta võib puutuda neidsamu reljeefseid figuure – tegelasi Adamson-Ericu laua plaadilt. Kogu helifailidena olevat materjali saab kuulata ka Eesti Kunstimuuseumi veebilehel erivajadustega külastajate rubriigis. Enne muuseumisse minekut tasuks seda kindlasti teha, ettekujutuse saamiseks ja mõtisklemiseks esitust vahel peatades.

Mittetulundusühingu Kakora juht Sülvi Sarapuu sõnas, et kuulis projekti esitlusel juba huvitavaid kommentaare. «Pime külastaja ütles, et on neid väikseid figuure ju näinud, aga katsudes on need täitsa uued. Usun, et ka kirjeldused annavad nägevatele inimestele teostest teise mõõtme,» lausus Sarapuu.

Ta tunnustas vahvat koostööd kirjeldustõlk Zoja-Triin Truumetsaga. «Maali «Serenaad» kirjelduse juures tekkis väike probleem. Kas inimene, kelle nägu pole väga selgelt välja joonistatud, laulab või mängib – mis kirjeldusse tuleks panna? Muuseumiinimestele oli kuidagi üllatav, kui arvasin, et võib-olla see ongi hoopis värvide serenaad. Kirjelduste juures tuleb jätta ka midagi meile endale mõtlemiseks – päris kõike ei tohigi öelda,» selgitas Kakora juht.

Ma ei ole seda maali näinud. Kuulasin mitu minutit kestvat põhjalikku kirjeldustõlget veebilehelt. Võib nõustuda selle lõpulausega, et tegemist on värvide serenaadiga.

Reljeefjooniseid luues tuleb kujutisi lihtsustada. Nii nagu nägijad tajuvad pilti erinevalt, teevad seda ka pimedad inimesed. Kui eksperdiks kutsutud pimedale mehele näidati vaiba lihtsustatud reljeefset pilti ja nii-öelda kirjumat pilti, siis arvas ta, et ostaks endale vaiba täpsema pildi, kui see kusagil müüa oleks.

Loodan, et juba koostatud maalikirjeldused ei jää viimasteks, sest selles majas on maale väga palju. Kirjeldatud teosed on vaid väike läbilõige Adamson-Ericu loometeest. Kindlasti on muuseumis huvitavaid asju, millest pimedad inimesed veel midagi ei tea.

Adamson-Ericu muuseumi direktoril Ülle Kruusil oli hea meel ja uhke tunne, et muuseumi töötajad otsustasid teha kunstniku juubeliaasta eriliseks ja jõuda nii veel väga paljude inimesteni. «Eriti tänulik olen teile, kes aitasite meil, nägijail, nii paljude värvide, vormide ja lõhnadega maailma teistmoodi mõista,» lausus muuseumi juht külalistele.

Uuel aastal on kavas luua vaegnägijate ja pimedate õpilaste rühmadele haridusprogramm, mis tutvustab Adamson-Ericu loomingut läbi materjali- ning kujundimängude. Iga programmis osaleja saab endale mälestuseks muuseumist kaunistada adamsonericliku figuuri.

ÜLEVAADE

Projekti «Kunst «nähtavaks»!» teostajad: Liisi Selg (projektijuht), Sülvi Sarapuu (konsultant), Zoja-Triin Truumets (kirjeldustõlked), Inga Heamägi (joonised ja graafika), Marja Kivihall (reljeefjoonised), Lauri Kaldoja (helindamine), Klaire Kolmann (keeletoimetus). Nõustajad: Ülle Kruus (Eesti Kunstimuuseum – Adamson-Ericu muuseum), Jane Meresmaa-Roos (Eesti Kunstimuuseum – Kadrioru kunstimuuseum), Siim Soopõld (Ossmet OÜ), Artur Räpp ja Raili Ilves.

Adamson-Ericu muuseum on lahti kolmapäevast pühapäevani kl 11–18.

© 2008-2018 E-mail: sylvi.sarapuu@gmail.com