Kakora logo kujutab endast mustal taustal valget lahtise peopesaga paremat kätt, mille igas sõrme otsas on musta värviga kujutatud lahtine silm. Sama silm on suurelt ka käe peopesas. Logo on ruudu kujuline ja käsi on näha kuni randmeni. Logo allääres on valgel taustal mustaga kirjutatud suurtes, paksudes trükitähtedes KAKORA.
 
 

Hans Kaldoja – nägemispuudega inimeste lemmikmeeslugeja 2017

25.09.2017 / 11:24

Intervjuu: Mirja Räpp ”Kuukiir” nr 7.2017

„See tunnustus oli väga ootamatu, sest enda arvates ma pole ju mingit kangelastegu teinud,“ ütleb viimase kahe aasta lemmikmeeslugejaks hääletatud Hans Kaldoja.

Hans Kaldoja (sündinud 15. novembril 1942) lõpetas 1969. aastal Tallinna Draamateatri õppestuudio. Aastatel 1965–1992 töötas ta näitlejana Eesti Draamateatris ja alates 1992. aastast on vabakutseline. Hans Kaldoja on mänginud rohkem kui sajas teatrirollis, millest enamik Eesti Draamateatris ning mitmes telelavastuses, filmis (nt "Inimesed sõdurisinelis") ja telesarjas. Eesti Rahvusringhäälingu fonoteegis on ligi 700 tema osalusega helisalvestist, kuhu kuulub 130 kuuldemängurolli, 62 järjejuttu, 116 "Meelejahutaja" sketši ning rohkelt õhtujutte ja luulesaateid. Hans Kaldoja on oma hääle andnud koguni 220-le Eesti Pimedate Raamatukogus (EPR) leiduvale heliraamatule. EPR veebiraamatukogu andmetel on ta viimase kahe aasta sees lindile lugenud 30 raamatut ning sama allikas näitab, et esimesed Hans Kaldoja poolt lindile loetud teosed pärinevad aastast 1983.

Nägemispuudega lugejad saavad tänu Hans Kaldojale kuulata näiteks Alexandre Dumase „Kolme musketäri“, Dan Browni põnevikke ning hulgaliselt Indrek Hargla teoseid. „Nägemispuudega inimestele raamatute lugemisest on tekkinud lausa sõltuvus“, ütleb Hans Kaldoja lugemise kohta.
Kuidas sai see kõik alguse ehk kuidas te üldse nägemispuudega inimestele heliraamatuid lugema sattusite?
„Sellele küsimusele vastamiseks pean minema minevikku. Mind võeti Eesti Draamateatrisse 1965 aastal. Enne olin puutunud teatritegemisega kokku rahvateatris Noorus.
Juba teatris töötades lõpetasin ka teatrikooli. Minu kõnetehnika õpetaja oli Kaarel Toom, teatrisse võetud noorte näitlejatega hakkas raadio tarvis töötama Salme Reek. Ja neist aastatest alates sai raadio nagu teiseks töökohaks: sai loetud unejutte, järjejutte, osaletud paljudes kuuldemängudes,“ meenutab Kaldoja.
„Seega ma ei hakanud tegema midagi uut, kui 1983. aastal minu endine kolleeg Aasa Käsi kutsus mind Pimedate Raamatukogusse raamatud lugema. Kuna järjejutu pikkus on enamasti 25 minutit, siis nüüd ootas
mind ees 3600 lehekülje „Kolme musketäri“ viie köite lugemine. Aga selline lugemine hakkas mulle meeldima ja jõudsin vist lugeda 50 raamatut. Siis tuli pikk paus, kuna teatritöö läks väga pingeliseks. Jätkasin lugemist uuesti 2004 aastal.“
Millega igapäevaselt hetkel tegelete (töö, muud ettevõtmised)?
„Eelmise aasta detsembris lõpetasin Hopneri majas lasteetendustega oma 50 aastat kestnud teatritegevuse. Kuna ma elan Mähel, siis on siin tegevust piisavalt ja sünniaastagi on jäänud päris kaugele, seega jätsin ainult Teile raamatute lugemise oma tegevuseks, millest on tekkinud lausa sõltuvus.“
Olete oma hääle andnud peaaegu 220-le Eesti Pimedate Raamatukogus leiduvale audioraamatule. Miks te seda teete? Mida annab see Teile endale?
„Mida annab Pimedate Raamatukogule lugemine? Ma loen ju konkreetsetele inimestele, kuigi ma teid kõiki pole näinud ega tunnegi. Tean Teie tegevustest ja probleemidest ainult ajakirjade „Kuukiir“ ja „Epyfon“ kaudu, olen neid ka lugenud juba aastaid. Seda see tegevus annabki, et saan teistele midagi anda, ma olengi selline inimene, kes tõttab ka mujal appi kui seda on vaja.“
Kus ja millal loete?
„Alustasin lugemist Vene tänaval, Siis Tondil ja nüüd loen kodus. Tänapäeva tehnika võimaldab seda. Loen mikrofoniga arvutisse, sealt saadan serverisse ja nii see tegevus käibki.“
Milliseid raamatuid Teile endale lugeda meeldib? Kas loete lindile kõiki raamatuid, mida pakutakse või eelistate mingit kindlat liiki teoseid, kirjanikke?
„Toimetajal on teada minu lemmikteemad: erinevate riikide ajalood, ka põnevikud ja krimilood loomulikult. Asusin lugema Indrek Hargla viimast ajaloolist põnevikku, mis pidi olema tema parim. Hiidlastele soovitan lugeda Ain Kalmuse „Kadunud saar“, mille andsin hiljuti üle.“
„Muid raamatuid ei jõua lugeda, silmi peab ka hoidma. Ainult perioodika, kusjuures olen suur meedia tarbija.“
„Ei võta lugeda loomulikult naistekaid, nende lugemiseks on teised lugejad. Kirjanikest meeldivad kõik klassikud, tänapäeva Eesti kirjandus,
ka need kirjanikud, kes on oma loomingu pidanud tegema paguluses ja meil pole olnud varem võimalusi neid lugeda.“
Kas leidub selliseid raamatuid, mida te kindlasti ei loeks? Näiteks liiga ropud, usuteemalised vms.
„Olin Draamateatris näitlejana 27 aastat. Seal tuli mängida kõike ja kärpimise õigus oli ainult lavastajal. Pärast seda olen osalenud väga paljudes projektides, see vorm meeldib mulle väga, see nõuab algatusvõimet, et leida näidend, lavastaja, trupp ja finantsid. Kuna viimased 10 aastat olen Tammsaare teatris ka lavastanud erinevaid näidendeid, siis minu esimene tegevus pärast materjali läbilugemist on tõmmata maha kõik labasused ja roppused, mida kirjanik on mingi tegelase iseloomustamiseks kirjutanud. Selgus, et saab ilma nendeta küll ja on palju puhtam. Tean, et meie publik ei võta vastu lavalt kostvat inetut sõna, kuigi mingid tegijad püüavad vaatajatele selliseid näidendeid peale suruda. Oleme jõudnud ka selleni, et alasti vingerdamine laval oleks ka nagu loomulik ja annaks teatrikunstile uut värvi. Halb põhjendus!“ selgitab oma suhtumist roppustesse tekstides.
„Usunditeemalise kirjanduse vastu pole mul midagi, olen Pirita Kloostri sõprade klubis, käinud paar korda Iisraelis ja näinud neid kohti, kus Jeesus tegutses. 10 aastat olen kokku pannud ja läbi viinud Pirita Kloostri päevi, seega mingil määral selle maailmaga seotud, kuigi ma ei ole katoliiklane.“
Kas heliraamatute lindile lugemine on raske töö?
„Raamatute lugemine pole füüsiliselt raske, aga eks ta veidi väsitab silmi. Ma ei loe palju korraga, nii 25-30 lehekülge päevas. Kõik oleneb ka sellest, kas raamat tõmbab sind kaasa või mitte. Kui lugesin Magnus Ilmjärve „Hääletu alistumine“ üle 1000 lehekülje või nüüd hiljuti „Berliin 1945“ 700 lehekülge, siis olid faktid põnevad. Enam ma ei loe aga ühtegi sõjamälestust, sest see, milliseks inimene muutub sõjaolukorras, on tülgastav ja uskumatu.“
Mida tähendab Teie jaoks tunnustus „parim heliraamatute lugeja 2017“
„Mingi kummaline aeg on saabunud: paar aastat tagasi sain Eesti Raadio auhinna. Selgus, et arhiivis on minu osalusel üle 700 säiliku erinevaid tekste! Uskumatu, olevat Eesti näitlejatest kõige rohkem! Tegin mõned heategevuskontserdid Kaarli kirikus ja selle väikese asja eest anti ühele orelivilele minu nimi!! Nüüd Teie tunnustus, mille eest olen eriti tänulik. See oli väga ootamatu, sest enda arvates ma pole ju mingit
kangelastegu teinud, vaid ikka sedasama , mida kogu elu. Aga kui tõepoolest minu lugemise laad sobib ja mulle on sattunud õiged raamatud, mis Teile huvi pakuvad, siis olen väga õnnelik.“
© 2008-2018 E-mail: sylvi.sarapuu@gmail.com