Kakora logo kujutab endast mustal taustal valget lahtise peopesaga paremat kätt, mille igas sõrme otsas on musta värviga kujutatud lahtine silm. Sama silm on suurelt ka käe peopesas. Logo on ruudu kujuline ja käsi on näha kuni randmeni. Logo allääres on valgel taustal mustaga kirjutatud suurtes, paksudes trükitähtedes KAKORA.
 
 

Arvustus: Praktilised õppetunnid inimõigustest ehk „Nägemise õpetus”

28.08.2017 / 00:00

Heleri Luuga
Allikas: Müürileht

Leonardo da Vinci arvates peaks kunstnik alustama mustast lõuendist, sest looduses on kõik tume, kuniks seda puudutab valgus. „Nägemise õpetus” algab pimestavast valgusest ja ei jää hall-aladesse pidama. Sotsiaalne sõnum on selgelt välja veeritav ja kõrvalekalduvale tõlgendusele või ilutsemisele pole läbimõeldud esteetiliste detailide juures ruumi.

Annika Haasi, Elo Liivi ja Jekaterina Kultajeva ühisnäituse fotod, skulptuurid ja heli- ning videoinstallatsioonid moodustavad ühe kõige ligipääsetavama näituse. See pole kunstimaailmas väga tavaline, liiatigi kohalikes tingimustes, kus on harukordne seegi, kui puudega inimesed saavad ilma mingite raskusteta igapäevatoimetusi teha. Siiski, KUMUs on olnud pimedatel võimalus skulptuure taktiilselt uurida ja maailma mastaabis pakub Smithsonian Ameerika Ühendriikides kaks korda kuus giidiga ringkäiku, kus muuhulgas kirjeldatakse pimedatele maale nii olemuslike kui ka emotsionaalsete detailide abil. Käesolev näitus Tallinnas on ligipääsetav vaegnägijale, kuigi taktiilses plaanis ei ole võimalik näiteks ratastoolist iga teost samaväärselt uurida, kuna skulptuurid asetsevad kõrgematel postamentidel. Vaegkuuljal, kes ei loe inglise keelt, pole lihtne videot vaadata jne. Nagu eluski on universaalset disaini keerukas praktikasse seada ning olukord meenutab mitmeti eksisteerivaid privileege. Nägemisvõimega harjunutel ehmatab eeliste kadumine silmad lahti ja seetõttu on äraspidisus tervitatav.

Galerii põrandale on navigeerimiseks teibitud näituse trajektoor esimesest kuni kaheteistkümnenda objektini. Iga teose juurde kuulub braille’i kirjas selgitus seinal ja nägijate kirjas infoleht. Kuid väljapanekut on võimalik läbida ka audiogiidiga, mis kirjeldab iga teost ja selle ideed ning annab tihti ka mõne lisasoovituse, mida palja silmaga vaadates ei oska aimata.

Näitus algab Elo Liivi skulptuuriga „Mul on niigi hea”, mis kujutab poolläbipaistvat mehe pead, millest kiirgab ere valgus. Kogu näitus on kokku pandud pimedate või nägemiskaoga inimeste abiga, kes on modellid ja peategelased. Neil on agentsus ja nad on protsessis täieõiguslikud osalised. See näitus võimaldab mitmel modellil vaadata end kõrvalt nagu peeglist, ehk esimest korda. Näituse esimene teos esindab tõdemusi enese aktsepteerimise olulisusest teel sisemise rahuni, mis on tihedalt põimunud ümbritseva ühiskonna peegelduste ja reaktsioonidega, mis ei pruugi olla helged.

Omakorda tõstatub küsimus enamusest ja vähemusest ning võimalikust võrdsusest installatsioonis „Kastiühiskond”, kus Annika Haasi mustvalged portreed pimedatest inimestest on igaüks eraldi kastis. Mõni kast on tühi. Üksteise otsa kuhjatud kastid moodustavad müüri, kus üks inimene ei näe teist ja kastist väljaspool seisja võiks tahtmise korral ka kasti sulgeda. Demokraatlikus traditsioonis tehakse valikuid justkui üheskoos, kuid enamuse hääl otsustab. Nägijate maailm on vaikeolek, mistõttu mõtleme vähe selle olemuslikust vaiki olekust inimeste jaoks, kes silmadega nägemise keelt ei mõista.

Just nimelt keelt, nii kummaline kui see ka tundub. Kirjanik Jack Varney’l on lühijutt „The Persistence of Vision”, mida võiks ehk tõlkida kui „Nägemise jäävus”. See on tundlik kirjeldus pimekurtide ühiskonnast, kus suheldakse puudutuste kaudu. Jah, pihku joonistatud tähestik on algus, kuid iga väiksem miimikamuutus, sõrmenips, patsutus annab edasi informatsiooni, milleni kõne ei küündi. Utoopia meenutab, et nägemine või kuulmine ei ole nii olulised kui kogukonna toetus, armastus ja hoolimine. Viimane on ka võtmesõna, mis jääb näitusest kõlama, kuna kõik teosed on tugevalt seotud sotsiaalse pimeduse mõistega. See võib kirjeldada neuroloogiliselt ebatüüpilist käitumist, kus inimene ei suuda tajuda ega mõista teise inimese emotsioone ja tegutsemisviise. Selle teine tähendus, mida ka näitus esindab, viitab käitumisele, kus ignoreeritakse kaasinimeste, tihti konkreetse sotsiaalse grupi, kannatusi, vajadusi ja isegi olemasolu ja sugugi mitte neuroloogiline suutmatuse tõttu. Kolme kunstniku ja Sülvi Sarapuu ning Jakob Rosina osalemisel loodud videos „Nägemise õpetus” jõutakse järeldusele, et ühiskonna valupunktidele mitte mõeldes olemegi pimedad. Kuid mõistes oma pimedust, oled õigel teel ja minetad selle. Tuleb vaid lahtiste silmadega ringi käia, nagu Jakob ütleb.

Siiski, ainuüksi vaatamisest ei piisa, nagu viitab ka Haasi „Vaatamine versus nägemine”, kus pimedale modellile fotol laenatakse peegli kaudu vaataja silmad ja pimedale vaatajale lugemis- ehk ka omaette nägemise võime. Ometi pole olukord võrdne. Progressiivses ühiskonnas, mis ihaleb teoorias põhjamaade sotsiaalse kaasatuse mudelit, on ilmne, et meil puuduvad baasteadmised ning oskused, et neid praktikas võimaldada. Teine probleem on identiteedipoliitikaga ja jõustamisega. Eesti kontekstis pole puue samas paadis näiteks feminismi või queer-identiteediga, mis on peavoolus nähtavamaks saanud. Puue ei ole popp. See on teema, mida on enne nullindaid rohkem segregeeritud kui integreeritud. Video ja skulptuuride installatsioon „Ei kuule, ei näe, ei räägi” etendab puude stigmat ja ühtlasi vaataja samasust modellidega projekteerides video modelli näost tema skulptuurile. Lõpptulemus on sarnane intelligentsete robotite lummusega ja ununeb, et vaatame tegelikult päris inimest.

Sotsiaalne kunst ei likvideeri probleeme, millest räägib. Seda oleks absurdne nõuda. Kuid kunstnik on vahendaja ja „Nägemise õpetus“ toimib külastajale õpikuna, mille kogusumma räägib õigustest, samasusest ja privileegist. Õigused loetakse muide ette kõnesüntesaatori abiga, kuniks külastaja peeglisse vaatab. Aga ühtlasi räägib näitus võimalustest. Miskipärast on nõnda, et puuet tajutakse kui katastroofi. Nägemine on enamiku jaoks nii suur osa harjumuspärasest informatsioonist ja me ei kujuta elu teistmoodi ette, kartes meeltevaesust. Kuid õudus ei ole valguse puudumises. „Ma ei näe pimedust, kuna olen selles kogu aeg” ütleb udustav perforeeritud klaas, mille taga on poisi portree. Õudus on väljaspool, see on ühiskondlik surutis, eeldus, piirang. Õudus on meie loodud pimealas, kuhu valgust ei lasta.

Eestis ei ole crip punk’i (ehk sandipunki?), disability pride’i (puuetega inimeste marssi) ning universaalset disaini peab tikutulega taga nõudma. Kui puuetega inimesed tulevad tänavale protestima, siis ei ole kohal palju liitlasi ja on ilmne, et intersektsionaalsusega on veel palju tööd teha. Puue ei ole kõigest meditsiiniline tõsiasi, vaid inimõiguste küsimus, kuuludes samasse kategooriasse soo, klassi, seksuaalsuse ja rassiga. Inimestena on meil võimalik minna H.G. Wellsi „Pimedate maa” suunas, kus „nägija” pole mitte kuningas, vaid õnnetu rumaluke, kelle silmad tuleb välja torgata, et teda tõeliselt armastada ja inimeseks tunnistada. Teisalt võime otsustada, et peame puudutama ja puudutatud saama ning süvenema, et üksteist mõista ühise nägemuse ebatäiuses. See võiks nõeluda kokku kuristikud, mille teadmatus ja hirm on süvendanud.

Näituse viimane objekt, Jekaterina Kultajeva heliinstallatsioon, on trikiga. Üksikust hundist külastajale tuleb ilmsiks, et oleme teineteisest sõltuvad. Ruumi seinal olevat maski puudutades hakkab mängima salvestatud muinasjutt, kuid heli on moonutatud ja sellest on võimatu aru saada. Lugu saab mõistetavaks alles siis, kui mõlemas toanurgas seisab inimene. Et lahendust teada, tuleb osata braille’i kirja, kasutada audiogiidi või rääkida mõne braille’i kirja oskajaga. Infovahetus parandab meie elu kvaliteeti tunduvalt. Seetõttu tasub proovida ka teist installatsiooni, kus on võimalik arvuti abil helistada Vello Vartile, kes on üks pimedatest kunstiprojektis osalejatest, ja temaga juttu puhuda. Seda muidugi juhul, kui Vellol on oma toimetuste kõrvalt parasjagu aega ja võimalust vastata.


Näitust „Nägemise õpetus” saab kogeda Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 3. septembrini.

Laupäeval, 2. septembril kell 12 toimub Kunstihoones vestlusring sotsiaalsest pimedusest, kus osalevad näituse autorid Annika Haas, Elo Liiv ja Jekaterina Kultajeva, kultuurikorraldaja Annely Köster, kuraator ja kriitik Tanel Rander, Eesti Naiste Varjupaikade Liidu jurist Merle Albrant, Sülvi Sarapuu MTÜ Kakorast ning ajakirjanik Jakob Rosin.

© 2008-2018 E-mail: sylvi.sarapuu@gmail.com