Kakora logo kujutab endast mustal taustal valget lahtise peopesaga paremat kätt, mille igas sõrme otsas on musta värviga kujutatud lahtine silm. Sama silm on suurelt ka käe peopesas. Logo on ruudu kujuline ja käsi on näha kuni randmeni. Logo allääres on valgel taustal mustaga kirjutatud suurtes, paksudes trükitähtedes KAKORA.
 
 

Kaunid tantsumustrid jõudsid pimedate pidulisteni

03.08.2017 / 03:00

Priit Kasepalu
Eesti Pimedate Raamatukogu teabejuht
Eesti Pimedate Liidu aseesimees
Allikas: Epüfon 27

Reede, 30. juuni pärastlõuna Tallinnas Kalevi keskstaadionil. Valjud tuuleiilid. Seenevihm, mis muutub kohati tugevaks sajuks. XII noorte tantsupeo "Mina jään" peaproov. Kaheksa ja pool tuhat tantsijat rõõmustavad vaatajaid legendil Koidust ja Hämarikust põhineva etendusega. Läänetribüüni kaheksandas sektoris kuulab osa inimesi midagi kõrvaklappidest ja uurib sõrmega mingeid raamatuid neid vihma eest kaitstes. Kaks inimest räägivad midagi mikrofonidesse.

Algus autosõidul

Kord tutvustasid tantsujuhid teenekale tantsuloojale ja rahvatantsujuhile Helju Mikkelile raamatut tantsumemm Anna Raudkatsist. Ta ütles, et see on väga peenes kirjas - pani prillid ette, kuid ka siis ei näinud lugeda. Autosõidul Tartust Tallinna arenesid mõtted edasi - on ju palju inimesi, kes ei näe - ka siis, kui prillid ees. MTÜ Tantsupeomuuseum eestvedajad jõudsid ideeni luua nägemispuudega inimestele tänavuse tantsupeo peaproovi kirjeldustõlke ning reljeefsete joonistega jälgimise võimalus. Mullu kevadel saigi alguse projekt "Mina näen - teeme võimatu võimalikuks!", mille eestvedaja on tantsupedagoog Angela Arraste. Kõrvaklappidest jõudiski etenduse jälgijateni kirjeldustõlge ja raamatutes, mida sõrmega uuriti, olid reljeefsed tantsujoonised.

Etenduse kirjeldustõlge tähendab staadionil toimuva kirjeldamist. Seda saab teha vaid vaikuse või muusika ajal. Lauludele peale ei räägita. Seekordsel etendusel oli kirjeldajaid kaks - diplomeeritud kirjeldustõlk Kärt Mikli ja Eesti Rahvusringhäälingu rahvatantsuhuviline ajakirjanik Tarmo Tiisler. Et kirjeldus oleks pimedatele ja vaegnägemisega inimestele mõistetav, konsulteeris neid MTÜ Kakora juht Sülvi Sarapuu, kes saab ülevaate staadionil toimuvast vaid helide kaudu. Ta on kaheksakümnendatel aastatel, siis veel vaegnägijana, Viljandi Kultuurikoolis mängujuhiks õppides rühmakaaslastele tantse õpetanud. Sülvi sõnul ei ole viimastel kümnenditel laulu- ja tantsupidude ülekannetes räägitu toimuvast piltide loomisele eriti kaasa aidanud - reporteritel ei ole Valdo Pandi, Ene Hioni või Ivar Trikkeli kirjeldamisoskuse täiuslikkust. Seepärast arutatigi tantsujuhtide ja kirjeldajatega mitmel korral ühiselt seda, mis on kirjeldustõlke tegemisel oluline. Koos oldi ka Paides jooniste seminaril, kus peo korraldajad tantsujuhtidele tantsujooniseid tutvustasid ning kogu kava läbi mängiti. Kärt pani seal etenduse tarvis palju kirja. Põhiline ettevalmistus toimus aga päev enne etendust, kui tantsijad staadionil ühisproovides oma liikumisele viimast lihvi andsid, ja etendusepäeva hommikul. Teksti sai mitukümmend lehekülge.

Etenduse ajal ei ole võimalik kirjeldada, millised rõivad tantsijatel seljas on. Seepärast tutvustasid Angela Arraste ja Ülo Luht Tartu Emajõe Koolis ning Tallinna Heleni Koolis, kus õpivad nägemis- ning nägemisliitpuudega lapsed, rahvariideid, vanaaegseid töövahendeid ja traditsioone. Tartu noortele jäid meelde tuleurn ning tantsus kasutatav hernehirmutist meenutav Näljamihkel. Tallinna lapsed tundsid rõõmu, et said rahvarõivaid ja jalanõusid proovida. Täitus ka ühe noormehe soov proovida mulgi kuube - ta oli kuulnud et Toomas Hendrik Ilves oli mulgi kuube vastuvõtul kandnud. Õpetajad ütlesid suure tänu, et selle peo eel niisuguse erilise sihtrühmaga nii palju tegeldi.

Reljeefsed joonised peavad olema sõrmega lugedes arusaadavad

Sülvi käis koos projektis osalenutega Soomes nende valmistamist uurimas. Ühe tantsu õppimiseks tehakse seitse-kaheksa või isegi enam joonist. Reljeefseks otsustati teha iga tantsu põhijoonis - tantsu kõige ilusam märk. Nende hulgast võib leida näiteks liblika, vihmavarjude, tammelehtede ja -torude, lumememme ja -taadi, sinilillede ning päikese kujutise.

Eesti Pimedate Raamatukogus tehti paisupaberile mitmes eksemplaris proovijooniseid. Esmalt prinditi joonised paisupaberile. Selle kuumutamisel muutusid mustad jooned reljeefseteks - sõrmega tunnetatavateks. Tantsupeo ajal kasutatud joonisteraamatud valmisid aga Emajõe Koolis. Tantsupeomuuseumist saadud failidele lisati seal punktkirjas tekst, valmistati joonised ning köideti need raamatuteks. Raamatud valmistanud Ilona Tarsi sõnul oli tegemist väga huvitava ja erakordse tööga. "Kokku tuli paisupaberil valmistada 1500 lehte. Sellises mahus ei ole me paisupaberil jooniseid varem korraga valmistanud. Eelnevalt oli tehtud korralik ettevalmistus ja praaki ei tekkinud," ütles Ilona.

Etendusepäeva lõuna ajal tutvustati projekti "Mina näen" Okupatsioonide Muuseumis Eesti Puuetega Inimeste Koja korraldatud rahvusvahelisel konverentsil. Tehtu pakkus teiste riikide puudega inimestele suurt huvi. Eriti meeldisid joonisteraamatud, mis rändasid näidisteks mitmesse riiki.

Loodusjõudude vastu ei ole kerge saada

Tantsuetendust käis vaatamas nägemispuudega inimesi Tallinnast, Tartust, Haapsalust ja Viljandist. Ühine arvamus oli: "Emotsioonid on "laes"". Haapsalus elav Tiiu Leidsalu kiitis väga kirjeldustõlget. Ta ütles, et nägi näiteks seda, et staadionil poiss jookseb, kirjeldustõlge aga selgitas, miks poiss seda teeb. Mulle jäid eriliselt meelde rehadega heinaliste ja näljamihklite tantsu kirjeldused.

"Ilma meil ei õnnestunud tellida," ütles Angela Arraste pärast tantsupeo peaproovi. Ilm oli suur väljakutse nii esinejatele, pealtvaatajatele kui ka kirjeldustõlke esitamiseks tehnika pakkujale. Kirjeldustõlke tegemine nii suurel üritusel vabas õhus oli Eestis esmakordne. Seetõttu ei osatud kõigi ilmaoludega arvestada. Tuul kippus mikrofonidesse puhuma, heli katkes tihti, kuuldavus võis erinevatel istekohtadel erinev olla ja kirjeldustõlk Kärdi mikrofoni saatja läks rivist välja. Tarmo luges tema teksti lõpuosa ise ette. Mees ütles, et kirjeldustõlke tegemine oli talle esimene kogemus ning seda oli põnev teha. Kärdi sõnul sai mikrofon liiga palju vihma. "Mõnes kohas tuli ka laulu sõnadele natuke peale rääkida," tõdes ta. "Tantsijad ja publik olid väga vahvad," ütlesid mõlemad.

Etenduse heli koos kirjeldustõlkega salvestati. Kui kiire aeg mööda saab, kuulavad projekti korraldajad selle kindlasti läbi. Projektis nähakse ette anda kirjeldustõlkega salvestis ja joonisteraamatud Eesti Pimedate Raamatukokku, et selle lugejad saaksid sündmust taas nautida.

Kirjeldustõlge ning reljeefsed joonised julgustavad pimedaid ja väga väikese nägemisjäägiga inimesi neid senisest enam kasutama.

Angela Arraste loodab, et võib-olla on kunagi võimalik tantsida staadionil "Oiget ja vasembat" nõnda, et üks on vähem nägija ja teine nägija. Ta lausus: "Pole midagi võimatut. Tõestasime, et võimatu saab teha võimalikuks."

MTÜ Tantsupeomuuseum projekti "Mina näen" koostööpartnerite ja toetajate hulgas olid Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus, Eesti Pimedate Liit, MTÜ Kakora, Eesti Pimedate Raamatukogu, ART Konverentsitehnika, Tartu Emajõe Kool, Eesti Kultuurkapital, Hasartmängumaksu Nõukogu, Monica Lõvi, Ilona Tars ja Rotermann City.

Projekti "Mina näen" patroon, Riigikogu liige Laine Randjärv:

On väga tähtis, et saaksime tantsupeolt saadavaid elamusi edasi anda võimalikult paljudele inimestele. Projekt "Mina näen" võimaldab vaegnägijatel ja isegi pimedatel saada osa tantsumustritest ja peolugudest, mis raamatute ja tantsukirjelduste kaudu nendeni viiakse.

Kalevi staadionil tantsust tekkivat ühist jõudu ja väge on ilma osalemata raske kirjeldada. See on väga isiklik ja rahvaga liitev kogemus ühekorraga. Sel aastal saame ühiselt rõõmustada ja öelda, et tantsupidu on kogu rahva pidu, võimatu on tehtud võimalikuks ja mittenägijad "näevad" tantsupidu kaasaegsete tehniliste vahendite abiga.

Laulu- ja tantsupeod on kahtlemata Eesti kultuuri ja identiteedi sümboliks. Need on kohtumispaigaks peredele, sugulastele ja sõpradele, kes elavad nii kodumaal kui võõrsil. Kui seekord on noorte tantsupeol esmakordselt n-ö vaatajate rollis ka nägemispuudega kooliõpilased, siis järgmisel suurel peol võiksid kohtuda ja tantsupeoelamust jagada nii noored, vanemad kui väärikamas eas mittenägijad.

Selline projekt "Mina näen", juhib ka nägijate tähelepanu vaegnägijate muredele ja vajadustele, õpetab arvestama inimestega, kes igapäevaselt peavad hakkama saama keerulisema elukorraldusega ning ammutama emotsioone ja energiat kõigi teiste meeltega, peale silmade.

Olen kindel, et tänavu algatatud traditsioon jätkub ja 2019. aastal järjekorras 20. juubelitantsupeol saab meie rahvapeost kirjeldustõlke ja taktiilsete teatmike kaudu osa veel rohkem huvilisi, miks mitte juba rahvusvahelises mõõtmes ettevõtmisena!

© 2008-2024 E-mail: sylvi.sarapuu@gmail.com