Kakora logo kujutab endast mustal taustal valget lahtise peopesaga paremat kätt, mille igas sõrme otsas on musta värviga kujutatud lahtine silm. Sama silm on suurelt ka käe peopesas. Logo on ruudu kujuline ja käsi on näha kuni randmeni. Logo allääres on valgel taustal mustaga kirjutatud suurtes, paksudes trükitähtedes KAKORA.
 
 

Pimeda naise unistus

31.10.2016 / 22:00

Tahaksin teada, millised mu lapsed välja näevad! 

“Ma ei nuta patja - miks just minuga nii pidi minema? ütleb reljeefseid  raamatuid loov kunstnik ja puudega inimeste õiguste eest võitleja SYlvi Sarapuu (61), kes kolmeaastasena valeravi tõttu pimedaks jäi.

Sülvi ei näe inimesi ega esemeid. Tajub vaid tugevat valgust, näiteks, kus asub ruumis aken. Kuid ilmale tulles oli ta ema jutu järgi terve kui purikas. «Ämmaemand olla vaimustusest käsi kokku löönud ja õhanud, et see laps on sündinud õnnesärgis ja hõbelusikas suus!» meenutab ta. «Nojah...» Sülvi oli poolteiseaastane, nägi kõike suurepäraselt ja juba jooksiski, kui ühtäkki haigevoodisse aheldati. Lapsel paistetasid sõrmed-varbad üles, hakkasid kohutavalt valutama ja arst pani karmi diagnoosi: luutuberkuloos. «See  tähendas, et pidin kaks aastat veetma kipsvoodis. Mu ainus liigutamine kogu selle aja jooksul oli kõhu pealt kausist lusikaga supi suu juurde ja tagasi tõstmine.» Kahjuks ei teatud tollal rohtude mõjust palju ja neid doseeriti umbkaudu, tagatipuks polnudki tal luutuberkuloos, vaid hulgiliigesepõletik: «Vale haigust ravides kasvas silmadele kae. Pärast ravi olin pime ja liikumisvõimetu. Käimine oli uuesti harjutatav.»  Hiljem on talle tehtud kakskümmend silmaoppi. «Praegu arst enne selgitab ja julgustab, lapsena ei rääkinud keegi mulle midagi. Mind võeti nagu pupe kaenlasse, tassiti opisaali ja seoti laua külge kinni. Kartsin, peksin käte ja jalgadega, röökisin,» meenutab naine neid õudusi. «Ega siis olnud mingeid peeneid lasereid nagu nüüd. Silmakaesse lõigati skalpelliga auke sisse, aga need kasvasid jälle kinni. Ja kõik kordus, jälle see kohalik tuimastus ja nuga...» Kas ta süüdistab arste selles, et  nad teda valesti ravisid ja ta elu untsu keerasid? «Ei, kindlasti mitte!» vastab ta. «Ei ole mõtet kulutada energiat sellele, mida enam muuta ei saa. Ilma selle tarkuseta oleksin ammu hulluks läinud!» 

Tublid lapsed ja hea mees on luksus 

Emale, kes kohtles teda kui tavalist last, ei teinud järeleandmisi ega poputanud, on Sülvi tänulik. Koolis käis ta Tartus ja elas õpilaskodus. «Kolmanda-neljanda klassini olin lükatatõmmata, siis otsustasin, et aitab! Hakkasin üritusi korraldama ja lõin kõiges kaasa. Peagi olin klassi liider.» Ega erikoolis, kus igal lapsel oli oma puue, teisi niisama  narritudki. Kuid kui ta nädalavahetusel koju Sindisse läks, siis karjuti vahel tänaval järele: näe, pime läheb! "See oli solvav, aga kasvatasin soomuse peale. Las ütlevad, mina Mina lähen ikka! Las peavad ülbeks, mina ei hooli, milline ma välja näen ja kas ma teistele meeldin,» sõnab naive.  Neiueas hakkas Sülvi igatsema armastust ja perekonda. Nagu Julia Robertsi tegelaskuju kultusfilmist «Kaunis naine» ihkas paremat elu, romantilisi žeste, lilli ja kingitusi: «Naine seal filmis oli prostituut, aga kas suudaksite ette kujutada, et oleks olnud puudega inimene? Päris intrigeeriv, ah?» Sülvi kohtus oma armastusega Saaremaa sanatooriumis. «Olin otsekohene, ütlesin, et ma ei näe, kogu olukorra rääkisin ära. Et tal tuleb mind paljuski aidata ja ühine elu ei ole lihtne. Oli tema otsustada, kas jääb minuga.» Mees jäi. Oma abikaasaga on Sülvi koos juba üle kolmekümne aasta ja neil on kolm täiskasvanud last. «Kui ma rasedaks jäin torises  naistenõuandla arst, et ise sant, aga tahab last saada. Kas olete kindel, et ikka tahate?» meenutab Sülvi tollast suhtumist. Usuti, et temasugused laste üleskasvatamisega vaevalt hakkama saavad. Kuid seda, et ta tulevaste laste silmadel midagi viga võiks olla, noor naine ei peljanud - sündinud oli ta ju tervena. Vastsündinu hooldamine osutus muidugi keerulisemaks, kui ta oleks osanud karta, aga abikaasa aitas. Aitab seniajani, on kogu aeg hakkamas ja valmis Sülvit autoga viima-tooma. "Pere on oluline. Mul on vedanud - tublid lapsed ja hea mees. See on luksus," tõdeb Sülvi. Vabadus tähendab Sülvi jaoks lihtsalt võimalust uksest välja astuda ja minna, kuhu hing ihkab - kunstinäitusele, reisile. Praegu eeldab iga kodust väljaminek eeltööd - läbimõtlemist, lähedastega kokku leppimist. Ta põhimõte on aga, et perekonda ei tohi liigselt koormata. Lastel on oma elud, mehel ka oma asjad ajada. «Riik peab võimaldama pimedale tugiisiku, kes kirjeldaks olukordi ja aitaks takistusi ületada,» osutab ta, millest puuetega inimesed puudust tunnevad. Öeldakse, et kui üks meel ei tööta, muutuvad teised selle võrra erksamaks. Sülvi seda ei arva: «Pigem õpitakse koondama tähelepanu, see on mul arenenud küll. Võtan ümbritsevast infot kirjelduste, kompamise, kuulmise ja haistmise kaudu. Kui keegi tuleb juttu rääkima, saan infot tema käepigistusest, häälest ja sammude kõlast, sellest loon pildi  mällu,» kirjeldab ta. Ent see nõuab palju energiat ja vahel olen õhtuks omadega puhta otsas.»

Kuidas kirjeldada Kadrioru lossi?

Elu on nagu on, aga seda tuleb püüda paremaks muuta. Sülvi igapäevatööks on omasuguste inimeste õiguste eest võitlemine. Kuigi peaaegu iga päev toimub mõni festival või kultuuriüritus, ei ole seal puuetega inimeste peale tavaliselt mõeldud - nemad lihtsalt ei pääse ligi. «Kõik see, mis nägia inimese ellu iseenesest mõistetavalt kuulub, on pimedale justkui privileeg. Ligipääs kunstinäitustele, kas või infole riiklikel internetilehekülgedel - takistusi on nii palju, et paljud loobuvad inimväärsest elust,» räägib Sülvi. Sestap korraldab ta oma meeskonnaga koguperefestivali «Puude taga on inimene». Sinna saavad tulla ratastoolis inimesed, kinos-teatris on subtiitrid ja näitustel kirjeldustõlked. Igaüks saab kultuuri nautida! Kui Sülvilt küsida, mida ta kõigepealt vaataks, kui talle kas või korraks võimalus antaks, vastab ta: «Tahaksin teada, millised mu lapsed välja näevad.» Alles kevadel käis Sülvi taas silmaarsti juures uurimas, kas meditsiin on juba avastanud midagi, mis tema silmi võiks aidata. Tohter vastas, et paraku mitte. 

 

Pilditekst: Sülvi Sarapuu sõnul ei ole tal elus siiski midagi tegemata jäänud: "Mul on mu töö, abikaasa 

ja kolm toredat last. Olen tõesti õnnesärgis sündinud!" 

 

 

Kombatavad pildiraamatud 

Pime ei tea, milline näeb välja vabadussammas, Jaani kirik, Tartu ülikooli peahoone või Kadrioru loss. Kuidas seda talle kirjeldada? Selleks otstarbeks valmistab MTÜ Glint Sülvi Sarapuu juhtimisel reljeefseid raamatuid, mille kompamine aitab luua pilti tähtsamatest  Eesti hoonetest. Sülvi on eestvedaja ka töörühmas Kakora (Kaunis Kombatav Raamat), kes valmistab puutepildiraamatuid nii lastele kui ka vanematele, kellel on nägemisprobleeme. Nendeabil saavad nad luua oma ellu mõisted nagu tähistaevas, kuri hunt, maastik jne, mida pole lihtne sõnadega edasi anda. Raamatud on unikaalsed ja neid saab laenutada vaid Eesti pimedate raamatukogust. Vaadake ka sarasyl.com. 

 Allikas: Tiiu nr 62

© 2008-2018 E-mail: sylvi.sarapuu@gmail.com