Kakora logo kujutab endast mustal taustal valget lahtise peopesaga paremat kätt, mille igas sõrme otsas on musta värviga kujutatud lahtine silm. Sama silm on suurelt ka käe peopesas. Logo on ruudu kujuline ja käsi on näha kuni randmeni. Logo allääres on valgel taustal mustaga kirjutatud suurtes, paksudes trükitähtedes KAKORA.
 
 

Nägemiseks ei pea tingimata silmadega vaatama

24.05.2016 / 20:59

[pilt]

Kuidas seletada pimedale arhitektuuri? Sünnist saati silmadega üksnes valgust ja pimedust eristava Sülvi Sarapuu käes on Vabadussamba matriits ning tema ees laual Jaani kiriku ja Vene Draamateatri hoone omad. Paremas servas paistab Tartu raekoda kujutav lehekülg raamatust, mis selliste matriitside järgi valmib. Foto: Mihkel Maripuu.

«Tulge muusika järgi,» juhendas Sülvi Sarapuu, kuidas leida Tallinna vanalinnas Okasroosikese majaks kutsutud tondilossi meenutava hoone teise korruse pimedate nurkadega koridoride rägastikus üles MTÜ Kakora tuba.

Sellesse tuppa peaksid leidma tee ka nägemispuudega inimesed. Lapsest saadik pelgalt valgust ja pimedust eristav Sülvi Sarapuugi peab sellesse tuppa jõudma pea iga päev. Ja kui tema esimesena tuleb, ukse lukust lahti keerab, ei ole ju isegi muusikat kostmas. Kuidas ta siia kohale jõuab? Koos nägijast abikaasaga.

Mittetulundusühingu Kakora eesmärk on seista just selle eest, et puuetega inimesed pääseksid iseseisvas igapäevaelus ligi igale poole – nii reaalses kui ka virtuaalses maailmas – nagu iga teinegi ühiskonna liige.

Miks on sel ühingul töötuba kohas, kuhu ei ole lihtne tulla nägijalgi? Pime ei näe tulla, ratastoolis või karkudega ei pääse treppidest üles. Sarapuu sõnul tegi linn neile veel ühe, parema pakkumise, kuid väikse mittetulundusühingu jaoks on isegi sada eurot renti liiga palju. Selle toakese peaaegu kõlbmatuks kuulutatud nn Okasroosikese lossis on MTÜ Kakora saanud mõnekümneeurose kuurendi eest. Lisaks tuleb maksta kommunaalkulu.

Sarapuu on õnnelik, et sellinegi tuba olemas, ja veel õnnelikum on ta, kui nägemispuudega inimesed nagu tema mittetulundusühingu tegevusest kasu saavad. Üheskoos on tehtud kunsti ja käsitööd, aga veel olulisem on, et ühiskonnas laieneks teadmine, kuidas nägemis-, kuulmis- või liikumispuudega inimesi arvestades maju ehitada, kontoreid kujundada ja sisustada.

Kõige lihtsam on selgitada, millise kaldega ja millisest materjalist peab olema kaldtee, et ratastoolis inimene suudaks omal jõul igasse ühiskondlikku hoonesse siseneda.

Keerulisem on selgitada, kuidas luua nägemispuudega inimesele võimalus näha. Sarapuu sai möödunud nädalal kätte kolm uut matriitsi hoonetest ja ehitistest, mis nägijate jaoks on tuhat korda nähtud ja täitsa tavalised. Sarapuu võtab kätte väikese Vabadussamba kujutise. Ta on sellest kuulnud, aga nüüd kompavad ta käed vabadusristi, samba kõrget alust. Ta ütleb, et nüüd ta näeb seda. Samamoodi on värskelt valminud Tallinna Jaani kiriku ja Vene Teatri hoone matriits.

Arhitektuuri on peaaegu olematu silmanägemisega inimesel võimatu ette kujutada. Tema «näeb» kõrvade ja sõrmedega. Abiks on juba seegi, kui kõrvadega on midagi «vaadata» – kui vähemalt hoone kirjeldus on jutuna salvestatud. Millistes mõõtudes, milliste nurkadega – proportsiooni annab matriits tõesti hästi edasi. Matriitsi järgi vormitakse plastist lehekülgedega raamatud. Hoone vormi edasi andvale leheküljele saab lisada punktkirjas kirjelduse – nagu nägijate turismibukletis.

Need ja üldse kogu Kakora ja muudeski puuetega inimeste organisatsioonides tehtav töö on projektipõhine («Projektiankeetide koostajad võiksid proovida neid täita, silmad kinni,» soovitas Sarapuu.) ja valdavalt vabatahtlik. Puueteta inimesed kipuvad arvama, et puuetega inimeste tegevus oma saatusekaaslaste heaks peakski olema tasuta.

Riigiasutus lasi filmida kogemusnõustamise video, millel puuetega inimene aitab ametnikel puuetega inimeste vajadusi mõista. Videos esines teiste hulgas pime liikumispuudega inimene, kelle osa oli näidata, kuidas kogemusnõustamine käib. Iseenesestmõistetavalt maksis riigiasutus video ülesvõtjaile töö eest, aga kui puuetega inimene küsis, kas ka tema oma töö eest tasu saab, oli riigiametnik kohmetu. «Me ei osanud nii mõeldagi,» oli ametnik vabandanud.

Sarapuu tõdes, et puuetega inimese ajakulu ja tegevust ei suudeta enamasti näha samasuguse tasustatava tööna kui puueteta inimese oma. «Meile räägitakse töövõimest, aga seda ei hinnata, meie töövõime kasutamine ei ole raha väärt,» tõdes Sarapuu. Justkui, et olete alati ilma rahata teinud, tehke edasi.

Sarapuu ja teised puuetega inimesed aduvad, et palju on muutunud. Avalikesse hoonetesse pääsuks on ehitatud kaldteid, invakäimlaid. Aga kui kaldtee kalle ei võimalda ratastoolis inimesel iseseisvalt hoonesse siseneda või spetsiaalne WC on tehtud teisele korrusele, kuhu ei vii lift ega kaldtee, siis vist ikka ei ole tegija osanud end mõelda puuetega inimese rolli.

Et oma maailma mõistetavamaks teha, korraldavad puuetega inimeste organisatsioonid 11. juunil teist korda koguperefestivali «Puude taga on inimene». Esimest korda peeti seda 2013. aastal Tallinna lauluväljakul.

Festivali suur idee on rääkida ja pakkuda võimalust tunda, mida on vaja, et puuetega inimesel ja puueteta inimesel oleks võrdne ligipääs ühiskonnaelule. Kuigi festivali idee said puuetega inimesed Soomest, on nad seda Eestis laiendanud.

«Meil ei ole see puuetega inimeste omavaheline festival, vaid festival kogu perele,» selgitas Sarapuu. «Puuetega inimene on pere liige ning temagi ümber elavad ja toimetavad teised inimesed. Puue moodustab tervikust kõigest osa. See on väike lõik elutordist. Teised lõigud on näiteks pere, suhted, vanemaks olemine, haridus, töö, ühiskondlik elu, harrastused: reisimine, sport, muusika.»

11. juunil Stroomi rannas toimuvale festivalile kutsuvad korraldajad – nii puuetega kui ka ilma – kõiki veidigi empaatilisi kaaskodanikke, et anda aimu oma maailmast ning olla loomulik osa ühiskonnast. Kas või loomingu kaudu.

«Eestis ei hinnata veel puuetega inimeste tehtud kunsti,» kahetses Sarapuu. «Töid ostetakse selleks, et head teha, mitte seepärast, et on hea kunstitöö.»

Et seda suhtumist riigiasutustes muuta, üritavad korraldajad teha nii, et küsivad festivali korraldamise toetust mitte ainul sotsiaalministeeriumilt, vaid ka näiteks kultuuriministeeriumilt ja Tallinna linnalt. Kultuuriministeerium on juba ära öelnud.

Festivali eelarve on ligikaudu 100 000 eurot. Korraldajate töö on tasuta, Stroomi ranna on Tallinna linn andnud tasuta, kuid elektri ja tehnika eest tuleb raha välja käia. Ka osale esinejatele tahavad korraldajad kas või väikest tasu maksta – ainuüksi sellegipärast, et murda arusaama, nagu peaks puuetega inimestele kõike ainult tasuta tegema.

Sarapuu sõnul põrkavad festivali korraldajad alatasa eelarvamustele ja alalõpmata saadetakse neid sotsiaalministeeriumi jutule – justkui oleks puuetega inimesed, kellest paljud ühiskonna heaks töötavad, vaid sotsiaalprobleem.

«Tulge ja vaadake, mida kõike puuetega inimesed teha oskavad!» kutsus Sarapuu festivalile. Aga mitte ainult: puuetega inimeste kõrval esinevad perepäeval paljud muusikud. «Meil esinevad noored lauljad Getter Jaani, Kati Laev, on Justament ja päeva lõpuks Metsatöll, aga ka noorteansambel Bandemoonium ja pimedate rahvapillimuusikute rühm Rännusellid,» loetles Sarapuu.

Sel päeval saab panna end pimeda inimese rolli pimedas kohvikus, saab proovida ratastooliga sõita, aga saab teha koos puuetega inimestega ka kõike muud, mida ühel koguperefestivalil teha võiks.

Koguperefestival

«Puude taga on inimene»

  • 11. juunil Tallinnas Stroomi rannas
  • Festivalikava algab kell 11
  • Pimedate puhkpilliorkester
  • Kati Laev
  • Reisisellid
  • Line-tantsu õpetaja Kaie Segeri õpituba
  • Justament
  • Kõvakuuljate klubi KõKu
  • Hiiukandle duo Puuluup
  • Eriliste noorte ansambel Allikabänd
  • Silver Wheels
  • Getter Jaani
  • Bandemoonium (saatest «Punkteraapia»)
  • Metsatöll
  • Lasteala
  • Viipekeele õpituba
  • Esmaabi
  • Tuleohutus
  • Liiklusohutus suvel
  • Jalaga maalimise õpituba
  • Juhtkoerte tutvustus
  • Pimelaskmine
  • Ratastooli-vehklemine
  • Pimelauatennis
  • Ratastooli-korvpalliturniir
  • Vaegnägijate teatritrupi etendus «Pime päev» (kl 13 ja kl 15)
  • Filmid väikestele ja suurtele (kirjeldustõlkega)
  • Kunstinäitus
  • Käsitöömüük
  • Raamatubuss Katariina Jee
  • Pöörlev auto
  • Pimekohvik ja muud kohvikud
  • Oma letiga on kohal töötukassa, sotsiaalministeerium, Tallinna linnavalitsus

Autor: Anneli Ammas, Postimees

© 2008-2018 E-mail: sylvi.sarapuu@gmail.com