Kakora logo kujutab endast mustal taustal valget lahtise peopesaga paremat kätt, mille igas sõrme otsas on musta värviga kujutatud lahtine silm. Sama silm on suurelt ka käe peopesas. Logo on ruudu kujuline ja käsi on näha kuni randmeni. Logo allääres on valgel taustal mustaga kirjutatud suurtes, paksudes trükitähtedes KAKORA.
 
 

Kultuurilisest ligipääsetavusest tuleb rääkida!

27.03.2016 / 21:00

Intervjuu: Helen Kask
EPIKoja peaspetsialist


Tsitaadid

Eestis on kultuurisaarekesed, mille vahel on lainetav vesi. Muidugi on häid näited ligipääsetavuse olemasolust, kuid need on killud. Puudub tervik. / Sülvi Sarapuu

Kui keegi seda kõva häälega välja ei ütle, ei kirjuta, ei selgita, siis ei muutu ka midagi paremaks. / Külliki Bode

Kultuur, see on justkui iseenesestmõistetav elu osa. Vähemal või suuremal määral tarbime kultuuri igapäevaselt: loeme raamatuid, külastame kunstisaale, naudime filme, kontserte ja teatrietendusi. Kui lihtne või keeruline on kultuurist osa saamine puuetega inimestele? Mida tähendab ligipääsetavus kultuuris nägemis- ja kuulmispuudega inimeste jaoks? Kuidas muuta kultuurisündmused kõigile kättesaadavaks? Sellest räägivad Eesti Vaegkuuljate Liidu juht Külliki Bode ja MTÜ Kakora eestvedaja Sülvi Sarapuu.

Valdav osa inimestest arvab, et ligipääsetavus – see on kaldtee maja ees. Milliseid mõtteid see teis tekitab?

SÜLVI SARAPUU (SS): Muidugi on ka kaldteed tarvis. Kuid nägemispuudega inimeste jaoks tähendab ligipääsetavus eelkõige info kättesaadavust. 80% informatsioonist saab inimene ju nägemise kaudu! Mida ligipääsetavus siis õigupoolest tähendab? See on juhttee, mis tänaval viib koos helisignaaliga õige ülekäiguni, õige majani või asutuse põrandal infoletini, iseseisvalt kasutatavate ruumideni nagu WC, riidehoid, baarilett jne. Samuti kõikvõimalikud taktiilsed kaardid, plaanid, sildid ehk maketid,  mida saab kompida ja mis annavad informatsiooni ümbrusest, hoonetest, õigest uksest sisenemiseks, ruumide paigutusest ja mööbli asetusest ruumides. Hoonete siseruumides hõlbustab vaegnägijatele iseseisvat liikumist kontrastsus uste ja seinte, põranda ja seinte ning kogu ruumi ja selles oleva mööbli vahel. Lisaks piisavalt suured sildid, trükised, mille valmistamisel on arvestatud kontrastsuse, taktiilsuse, sümboolika, tavašrifti selguse ja suurusega, punktkirjatekstiga. Ka hea ja piisav valgustus, mis ei pimesta ning kajavabad ruumid aitavad kaasa iseseisvale liikumisele.

KÜLLIKI BODE (KB): Kuulmispuudega inimese jaoks on ligipääsetavus seotud eelkõige suhtlemisega, info kättesaadavusega. Toon ühe näite füüsilise ligipääsetavuse kohta – kui mõnda majja pääsemiseks tuleb kasutada fonolukku, siis kuulmispuudega inimene võib ukse taha jääda, sest ta ei kuule küsimust või piiksu. Lisaks on kuulmispuudega inimene hädas lennujaamades või sadamates, kus olulised teated antakse edasi häälteadetena. Kuuldeaparaatide kandjate jaoks on oluline, et ruumis ei oleks kaja ega müra, vastasel juhul pole tegemist ligipääsetava asutuse või üritusega. Soovitavalt võiksid suuremad koosolekuruumid ja ka näiteks piletikassad olla varustatud induktsioonsilmusega. Viipekeelsete inimeste jaoks seisneb ligipääsetavus jällegi selles, et info oleks neile edastatud viipekeeletõlgi vahendusel või kirjalikult.

SS: Oluline on, et kodulehekülgedel oleks selge ja hõlpsasti leitav teave ligipääsetavuse kohta.

Mida tuleks teha, et kultuur muutuks ligipääsetavaks?

KB: Et vaegkuulja saaks teatris etendusi nautida, peab ta kõneldavat teksti kuulma. Kuuldavust aitavad sellisel juhul tagada induktsioonsilmussüsteem, müra- ja kajavaba ruum ning kõne kvaliteet. Kurdile inimesele on hädavajalik viipekeeletõlgi või subtiitrite olemasolu. Kinos võõrkeelsete filmide puhul, millel on subtiitrid, probleeme ei ole, aga eestikeelsed või pealelugemisega filmid on kuulmispuudega inimestele suuremas osas ligipääsmatud.

SS: Ka vaegnägija jaoks on oluline informatsiooni ligipääsetavus: kirjeldustõlge, teave puudega inimeste saatjate soodustuse kohta, kohapealne teave ja plaanid, eriti juhul, kui pole isiklikku saatjat kaasa võtta. Teabe eri vormingud, mis on saadaval helilisena, eri formaatidena, laetavana jne. Oluline on teenindajate sõbralikkus, oskus, teadmine, kuidas teenindada nägemispuudega inimest. Muuseumides väljapanekute multimodaalsus, eriti hea, kui ekspositsioon oleks kogetav kõikide meeltega samaaegselt ja külastaja võib ise valida, mida kasutab.

Kindlasti on raske kõiki neid tingimusi täita. Milline on tänane olukord Eestis?

SS: Eestis on kultuurisaarekesed, mille vahel on lainetav vesi. Muidugi on häid näited ligipääsetavuse olemasolust, kuid need on killud. Puudub tervik. Sageli pole kodulehekülgedel infot nägemispuudega inimeste saatjate soodustustest, üldisest ligipääsetavusest, kas eksponaatide juures on braille-kirjas tekstid, taktiilne plaan jne.

Hea näide on Tallinna Botaanikaaia Meelte aiast: on suurepärane, et selline aed tehti, kuid kas keegi on tegelikult ka proovinud pimedana Botaanikaaeda minnes seda aeda üles leida?

Veel, Eesti Pimedate Raamatukogus on kirjeldustõlkega filme, heliraamatuid, mis on ainult nägemispuudega inimeste kasutada, samas inimesed, kes pool aastat või aasta on kaelõikuse järjekorras, neid kasutada ei saa, sest nad ei kuulu sihtgruppi. Või näiteks Telia filmilaenutuses on kirjeldustõlkega filme, kuid ükski pime inimene neid sealt ilma nägijata kätte ei saa. Seega puudub vabadus ise otsustada, millal filme vaadata. Puuduvad süsteemid ja puldid, mis kõneleksid ja oleks abiks iseseisvaks tegevuseks. ERR koostöös Pimedate Liidu ja Eesti Keele Instituudiga tegid helilised subtiitrid, kuid kuidas ja kust saab vajalikku teavet teenuse kohta? Jälle tuleb kasutada nägija abi.

Murelikuks teeb ka, et 2013. aastal suurejooneliselt väljahõigatud sõnum, et kõik Eesti mängufilmid saavad kirjeldustõlke alates 2014. aastast, peab paika ainult, kui lähed ise küsima, et kus need kirjeldustõlked siis on? Ja kui pole küsijaid, siis asi ununebki! Mujal maailmas, näiteks Saksamaal, Suurbritannias, USAs jne, antakse DVD välja koos kirjeldustõlke ja mitmekeelsete subtiitritega.

Jah, meil on „saari“, kuid mida kõike selleks tuleb teha, et „saarteni“ jõuda? Selline olukord paneb ka headest asjadest loobuma.

KB: Vaegkuuljatel jällegi on põhjust rõõmustada selle üle, et mitmed teatrid on paigaldanud või paigaldavad lähiajal oma saalidesse induktsioonsilmussüsteemid, mille abil vaegkuuljatel, kes kasutavad kuuldeaparaati, on võimalik etendustest oluliselt paremini aru saada.  Päris mitmele viimasel ajal toimunud teatrietendusele on ka kurtidel ligipääs tagatud viipekeeletõlgi või subtiitrite abil.

Tooge esile mõned konkreetsed positiivsed näited, millega saab rahul olla.

SS: Kui oled Botaanikaaias üle kivide kändude Meelte aiani jõudnud, siis see aed on muidugi elamus. Kunstimuuseum on ette võtnud projektilaadseid kunstiesitlusi, kus skulptuure on lubatud kombata. Ka tervishoiumuuseumis on eksponaatide juures lisaks tavatekstile ka punktkirjas tekstid. Suurepärane ettevõtmine paaril viimasel aastal jõuludel ajal on kõigile ligipääsetav muusikaetendus „Koerhaldjas Mia“, mida korraldab MTÜ Noor Ise-Loom koostöös Kaari Sillamaa muusikastuudioga ja solistidega. Üritusel on olemas kirjeldustõlge, viipekeeletõlge, punktkirjas etenduse kavad, korraldatud on ka lava ja tegelastega tutvumine enne etendust.

KB: Eeskujulik näide kultuuri ligipääsetavuse osas oli Endla teater, kus 2011. aastal lavastati „Imetegija“. Sellele etendusele oli ligipääs nii kurtidel, vaegkuuljatel, pimekurtidel kui ka vaegnägijatel ja pimedatel inimestel. Kasutati subtiitreid, viipekeeletõlki, taktiiltõlget ja kirjeldustõlget. Lisaks kirjeldustõlkele sai kõrvaklappidest etendust kuulata originaalesitusega võrreldes kõvemini. Etendust esitati kolmel korral, Pärnus, Tallinnas ja Tartus. See oli küll ühekordne projekt, kuid innustas teisi teatreid – nii Vanemuine Tartus kui ka Linnateater Tallinnas on paigaldanud oma saalidesse induktsioonsilmused ja ka teised teatrid on nende süsteemide hankimise oma lähiaja plaanidesse võtnud. NO99 teater piloteeris etendust, kus kasutati tahvelarvutitest tulevat kirjutustõlget.

SS: Panen südamele, et projektide juures ja üldse tuleb kasutada professionaalseid kirjeldustõlke ja konsultante. Iga nägemispuudega inimeste õpetaja või juhendaja ei ole professionaalne kirjeldustõlk. Oskamatu tööga võib üritusele teha pigem halba kui head.

KB: ERR näitab mõningaid saateid, peamiselt kordussaadetena, subtitreeritult: Foorum, Vabariigi kodanikud, Kahekõne, Osoon, Prillitoos, Pealtnägija ja Õnne 13. Uudistest on ligipääsetavad vaid Tallinna TV kordusena näidatav uudistesaade, millel on subtiitrid ja ETV2 viipekeelsed uudised kurtidele. Kultuuriüritustest tuleb mainida muidugi festivali „Puude taga on inimene“, mille korraldajad juhtisid tähelepanu igakülgsele ligipääsetavusele.

SS: Igapäevase liikumise osas tõstaksin esile Ülemiste keskuse, kus on juba juhtteed. Kauplusesildid on taktiilsed ja kontrastsed, ka punktkirjaga, valmivad taktiilsed plaanid, et nägemispuudega inimene võiks iseseisvalt liikuda ja seeläbi keskusest osa saada.

Kui vaadata Eestist kaugemale, siis milline on olukord teistes Euroopa riikides? Kas ja mida oleks meil teiste kogemustest õppida?

KB: Telesaateid on Eestis võrreldes teiste Euroopa riikidega üsna vähe subtitreeritud. Mujal on ka otsestuudio uudistesaadetel subtiitrid all, lisaks on telesaadete subtitreerimine Eestiga võrreldes palju rohkem levinud. Paljudes riikides on silmusvõimendussüsteemid kassades, bussi- ja lennujaamade infotelefonidel, teatrisaalides. Viipekeeletõlgi või kirjutustõlgi kättesaadavus on hea, suhtlemine kuulmispuudega inimestega ei ole probleemiks.

SS: Kõige lähemal on näiteks Soomes rockfestival Ruisrock, mille korraldajad on läbi mõelnud ka ligipääsetavuse teema. Selleks on välja töötatud reeglistik, mis koosneb 10 punktist ning mida päriselt jälgitakse ja täidetakse festivali korraldades ja läbi viies. Mis sinna punktide alla kuuluvad? Näiteks tagada kergem sissepääs puuetega inimestele, luua rohkem invaparkimiskohti, paigaldada invatualette, luua festivalialale rohkem puhkealasid, lisada festivalialale rohkem valgusteid, koolitada paremini korraldajaid puuetega inimeste temaatikas, jagada lihtsas ja arusaadavas keeles infot koduleheküljel jne. Projektiga alustati aastal 2012 ning aastal 2015 saadi ligipääsetavuse preemia.

Koduleheküljel kulttuuriakaikille.fi on palju materjale ja tehakse ka teavitust riiklikes instanssides, sealhulgas koolitatakse ka ürituste korraldajaid. Linnaruumis on taktiilsed plaanid, iseseisvalt on võimalik liikuda avalikes hoonetes. Ka muuseumites on palju lahendusi, et nägemispuudega inimene tunneks end teretulnuna. Kui mõni uus film esilinastub, on sellel ka kirjeldustõlge. Seega on mõeldud kõigi jaoks, et osaledes tunned ennast mitte erilisena vaid osalejana.

Kuidas saaks tõsta ühiskonna teadlikkust puuetega inimeste vajadustest?

KB: Kultuurilisest ligipääsetavusest tuleb rääkida-rääkida-rääkida. Mida rohkem sellest räägitakse, seda rohkem osatakse arvestada ka erivajadustega inimeste ligipääsetavusega. Vaja on ka puudespetsiifiliste organisatsioonide senisest suuremat panust. Näiteks, kui Vaegkuuljate Liidu esindajad rääkisid filmiinstituudis, et kuulmispuudega inimesed ei ole Eesti filme saanud vaadata, sest neil ei ole subtiitreid all, siis sealsed töötajad olid selle üle siiralt üllatunud. Sellise asja peale ei tule niisama, see ei ole enesestmõistetav. Kui keegi seda kõva häälega välja ei ütle, ei kirjuta, ei selgita, siis ei muutu ka midagi paremaks.

SS: Haridus- ja kultuuriministeerium peab olema kindlasti  toetajateks. On vaja koolitusi ja kindlasti mitte tasuta, sest niigi tehakse organisatsioonides palju tasuta tööd. Alustama peaks ministeeriumide ametnikest, kultuuri ja hariduse korraldajatest, et koolitusprogrammid jõuaksid nende kaasabil vastavatesse koolidesse ja mitte valikaineks, vaid kohe põhiaineks, eksamiga.

KB: Kultuuriasutused võiksid lasta tellida endale ligipääsetavuse auditi ning kaardistada need takistused, mis on erivajadustega inimeste ligipääsu seni välistanud või piiranud. Auditile peaks järgnema ka konkreetne tegevuskava. Tuleks uurida erinevaid rahastusvõimalusi, teha koostööd puudespetsiifiliste asutustega, riigisektoriga ja omavalitsustega.

SS: Kindlasti tuleks teha teavitustööd. Kasvõi luua sarnane keskus nagu on Kulttuuria Kaikille Soomes. Asutus on arendamiskeskus – www.kulttuuriakaikille.fi. Minu soovitus ürituste korraldajatele oleks järgmine: planeerige vahendeid ligipääsetavuse edendamiseks, küsige puuetega inimeste organisatsioonidelt nõu, otsige koolitusi, kursuseid, seminare, kus ligipääsetavusest kõneldakse. Olge julged, ärge kartke, ei ole põhjust üle mõelda – et kui ürituste juurde tuuakse ligipääsetavuse aspekt, tormab sihtgrupp kohe hordidena kohale. Toon näite – Helsingis toimus Elton Johni kontsert, millele korraldaja pakkus tasuta pileteid nägemispuudega inimestele ja nende saatjatele. Kohal oli alla 20 inimese. Kõik soovijad said oma piletid kätte kontserti kassast. Ka minul oli võimalus osaleda sellel kontserdil – see oli lihtsalt fantastiline!

ERALDI: Külliki ja Sülvi soovitused, kuidas tagada parem ligipääsetavus kultuurisündmustele:

  1. Puudega ja erivajadustega inimesed, rääkige julgelt oma vajadustest kultuurisündmuste korraldajatele ja meediale.
  2. Kultuuriasutuste juhid, tellige endale ligipääsetavuse audit, et hinnata praeguseid puudusi ning teha plaane tulevikuks.
  3. Kultuurikorraldajad, looge koostöös sihtgruppidega oma üritustele reeglistik, mida tuleb korraldades jälgida. Korraldage oma meeskondadele koolitusi. Samuti teavitage sihtgruppe aegsasti neile suunatud teenustest ja soodustustest.
  4. Seadusandlusesse tuleks viia muudatused, mis sätestavad puuetega inimestele kultuurisündmustele (ja mujale) ligipääsu tagamiseks võrdsed võimalused. Subtiitrid, silmussüsteemid, viipekeeletõlk, kirjutustõlk, samuti kirjeldustõlge!
  5. Pakkuge informatsiooni mitmes eri vormingus, helilisena, suurendatud trükis, digitaalselt eri formaatides, otse sihtgruppidele.
  6. Mis peamine – nähke tervikut, mitte kilde!

 Allikas: Ajakiri "SINUGA" 03.2016 lk 28

© 2008-2018 E-mail: sylvi.sarapuu@gmail.com