Kakora logo kujutab endast mustal taustal valget lahtise peopesaga paremat kätt, mille igas sõrme otsas on musta värviga kujutatud lahtine silm. Sama silm on suurelt ka käe peopesas. Logo on ruudu kujuline ja käsi on näha kuni randmeni. Logo allääres on valgel taustal mustaga kirjutatud suurtes, paksudes trükitähtedes KAKORA.
 
 

Kesköö kutse

30.08.2015 / 21:00

Peaaegu kogu augusti kuu oli Rahvusraamatukogus avatud kaasaegse kunsti näitus Art Senses 2015. Näitusele vajutas omanäolisuse pitseri asjaolu, et kõigi 25 eksponaadi autoriteks olid pimedad ja nägemispuudega inimesed. Esindatud olid nelja maa kunstnikud, Itaalia, Sloveenia ja Soome autorite kõrval ka Eesti kolm harrastuskunstnikku. Kuigi ma ei saa end mingi nipiga liigitada kunstinäituste andunud külastajaks, käisin ma siiski kõnealuseid taieseid kaemas. Teadsin juba ette, et ilmselt erilisse eufooriasse ma ei satu, kuid lootus surevat teadupoolest viimasena. Nii ma siis püüdsingi elus hoida lootusekiirt, et mõni loomingulise vabaduse väljendus mu hinge otsapidi puudutab. Ilma silmadeta kunsti nautimine on suhteliselt koormav ning tüütu tegevus. Muidugi räägin ma ainuüksi iseenda eest.

Kui olime koos nägija inimesega viimaks kuuenda korruse galeriini jõudnud, hakkasime - kes silmade, kes sõrmedega - väljapandud esemeid uudistama. Maalid seintel jäid minu pilgu eest täiesti varju, nagu võiski arvata, kui mitte arvestada nägija inimese kirjeldust. Maalid on aga ikkagi vaatamiseks ja tee või tina, mina neist pelga kirjelduse alusel naudingut ei saa. No ilmselgelt minu probleem. Uudistasin mõningaid punktkirjas silte maalide juures tegelikult põhiasjalikult vaid selleks, et oma sõrmedega veenduda nende olemasolus. Olidki täitsa olemas!

Järgmiseks näperdasin veidi aega taiest nimega ’"Emotsioonide puu". Natuke kuusepuu moodi, riidega üle tõmmatud traadi laadsest materjalist asjandus oli omal moel omapäranegi. Vaimustusehelki minu silmis aga ei süttinud. Natuke põhjalikumalt said minu väikesi sõrmekesi oma pinnal tunda suuri laest rippuvaid vaibarulle meenutavad "Naerusambad". Olevat olnud väga ilusad värvilised ning töötunde nende valmimiseni oli tõenäoliselt kulunud päris mitmeid. Tegelikult väga tore, kui inimestele meeldib midagi seesugust ise oma kätega ja ilma silmanägemiseta luua. Ma sügaval sisimas hindan nende pühendumist, kuigi ma lõpptulemust vajalikul määral nautida ei oska.

Tüdimuse esimesed arglikud torked hakkasid endast juba märku andma, aga pooled eksponaadid polnud vaatlusprotsessi kaugeltki läbinud. Veel maale? Oi, palun mitte, ma ei jõua rohkem. lõpuks, kui lootusekiired tegid viimaseid jõupingutusi elujõu säilitamiseks, saabus näituse nael. Minu jaoks. Kuigi savikujud on kindlasti rohkem minu maitse kui maalid, ei hakka neidki uurides mu silmad sõrmede otstes ekstaasis tõmblema. Aga no see loss, mis nüüd mu näppude alla jäi! Selline suur, võib-olla igas suunas umbes poole meetri kanti ja igati lossi moodi loss. Kõrgemad ja madalamad tornid, sambad, trepid, aknad-uksed ja mis kõik veel. Seda kunstiteost oleks võinud küll tunniks ajaks vaatama jääda ja vaevalt siiski iga detailini oleks küündinud. Tõeline meistriteos, mis minu näppude all lausa elama hakkas. Kangesti oleks tahtnud niisuguses suurejoonelises lossis ringi uidata ja fantaasial lennata lasta. Vot see loss, millel nimeks "Kesköö kutse" juba oli midagi. See ju lausa kutsus. Lossi oli meisterdanud soome kunstnik Erja Tulasalo ning tema ees võtan küll kasvõi kümme mütsi maha. Arutlesime saatjaga, et kas lossi autor on päris pime või mitte. Ehk oleksime pidanud kataloogist uurima, kuid polnud enam aega. Liftiga alla sõites mõtlesin endamisi, et kui see kunstnik ka on pime, siis on ta kunagi silmanägemist omanud, muidu taolist lossi ikka ehk valmis ei oskaks teha. No näe, nüüd olengi oma jutuga juba liftis, aga peale muljetavaldavat savilossi polnud näitus end tegelikult veel ammendanud. Katsusin veel mitmeid asjakesi, aga mul oli silmi vaid kesköö kutse jaoks. Ausalt öelda, loss keerleb mul praegugi silme ees. Selline salapäraselt hingav igivana loss, mille kohal säravad kesköö pimeduses kuu ja üksikud tähed. Igatahes ei fänna ma ilmselt ka edaspidi kunstinäitusi, kuid nagu ise tõdeda võisin, võib mõne pärli vahel leida siiski ka sealt, kust otsidagi ei oska.

Mirja Räpp: http://kirjamirja.wordpress.com

© 2008-2018 E-mail: sylvi.sarapuu@gmail.com