Selle eesmärk on vähendada puudeta ja puudega inimeste vahel valitsevat lõhet. Kahepäevane üritus toob puudest või selle puudumisest hoolimata lauluväljakule kokku andekad muusikud, tantsijad, kunstnikud, näitlejad, sportlased ja käsitöömeistrid. Kuigi pidu peetakse pealinnas, on selle õnnestumise heaks vaeva näinud hulk Viljandi inimesi.
Kättesaamatu kultuur
Peale meelelahutus- ja spordiprogrammi saab end proovile panna kogemustubades, et mõista paremini maailma ja õppida ületama takistusi, millega puutuvad päevast päeva kokku puudega inimesed.
«Erivajadustega inimestele on paljud Eesti kultuurisündmused kättesaamatud,» tõdes programmijuht Piret Aus. «Tasapisi on rauda ikka taotud, aga teha on veel palju.»
Autorikontserdiga astub üles Siiri Sisask, kes on Peeter Volkonskiga kahasse kirjutanud festivali tunnusloo «Mis jääb meist järele». Esinevad ka Sergei Manukjan & Avicenna, August Hunt, Kukerpillid, Vaiko Eplik ja Eliit, Kihnu pillilapsed, Suprjadki, Marten Kuningas & Etturid, Otava Yo (Venemaa), SiMa, Metsasõnnid, Eesti pimedate puhkpilliorkester, kõvakuuljate tantsutrupp Kõku, Narvskije Kazatški ja paljud teised head muusikud.
Peol esietendub Mart Kivastiku uus lühinäidend «No näed ise!» ning uksed avab pimekohvik. Kavas on filmiprogramm, näitused, töötoad, rääkivad kunstiteosed ja kombatavad skulptuurid, samuti käsitöölaat ja jalaga maalijate kursused, rahva- ja ratastoolitants, põnev spordiprogramm, mis hõlmab nii tipp- kui harrastussportlastele mõeldud pimemalet ning ratastoolikorvpalli ja -tennist. Kui sööki ja jooki pakkuv pimekohvik välja arvata, on festival tasuta.
«Koguperepeo idee saime Soomes peetavatest samasugustest festivalidest,» selgitas Sülvi Sarapuu. «Seal on tagatud mitmekesise publiku heaolu ja ligipääs ning kultuur on kättesaadav kõigile. Kui asusin Eestis kahe aasta eest mõttekaaslasi otsima, jõudsin üsna pea üllatava äratundmiseni: suurepäraseid inimesi, kes tahaksid siingi korraldada kõigile head äraolemist pakkuva peo, on palju.»
Sarapuu lisas, et korraldajad soovivad tuua mõisted «ligipääs» ja «kättesaadavus» Eesti kultuurielu argipäeva. «Soovime, et tänased ja homsed kultuurikorraldajad näeksid oma kätetöös tervikut ning aitaksid luua siin Läänemere kaldal sallivama ühiskonna ja hoolivama paiga,» avaldas ta lootust.
Viljandi meeskond
Korraldusmeeskonnas leidub Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia vilistlasi, töötajaid ja üliõpilasi. Festivali mõttega lagedale tulnud Sülvi Sarapuu on kultuurikorralduse eriala neljanda kursuse diplomand. Projektijuht Kristiina Alliksaar ja programmijuht Piret Auski on viljandlannad.
«Peo idee pakkus välja Sülvi Sarapuu, pime naine, kes lõpetab praegu Viljandis kooli. Siin elu mind temaga kokku viiski,» rääkis Aus. «Korraldasime temaga mõne aasta eest Ugalas Eesti esimese kirjandustõlkega etenduse «Kolm meest paadis». Kristiina Alliksaar ja mina oleme Sülvi õpetajad ning eks see ole loomulik, et korraldajate seas on üsna palju Viljandi inimesi. Oleme kõik puudest või selle puudumisest hoolimata oma ala professionaalid.»
Peo ettevalmistus on kestnud aastapäevad. Laste alal toimetab 40 vabatahtlikku, kellest kümme on kultuuriakadeemia üliõpilased. Vilistlane Kaie Seger korraldab õpitube ning üles astuvad tema ratastoolitantsu grupp ja vaegkuuljate tantsutrupp.
Peol esmaesitletakse puuteraamatuid, mis valmisid kultuuriakadeemia täienduskoolituse «Puuteraamat vaegnägijast lapse aken maailma» käigus. Viljandis elav pime mees Harry Kare on kokku pannud üle-eestilise nägemispuudega inimeste rahvamuusikapundi «Metsasõnnid». Filmidele loodud kirjeldustõlgete sünnile aitasid kaasa mittetulundusühing Kakora ja kultuuriakadeemia siinsed täienduskoolitused, kus sai tunnistuse üheksa kirjeldustõlki ja neli kirjeldustõlke konsultanti.
Kümme protsenti
Sotsiaalministeeriumi andmetel on Eestis puuetega inimeste arv aasta-aastalt kasvanud. Neid, kellele on määratud puude raskusaste, oli Eestis 2012. aasta algul ligi 134 000, see arv moodustab rahvastikust 10 protsenti. Piret Aus möönis, et puudega inimeste heaks annaks tegelikult palju ära teha ning sageli ei olekski see eriti keerukas ning kulukas.
«Juhuks kui Viljandisse Kondase keskusesse tuleb vaegnägijate rühm, võiks püsiekspositsioon olla neile esitletud kirjeldustõlkes,» kõneles Piret Aus. «Nemad peavad tõlkest kätte saama selle, kuidas meie kunstiteoseid näeme. Kaheksakümmend protsenti infost hangime ju silmadega. Aga mida peavad tegema need, kes ei näe? Olen Kondase keskusega sellest rääkinud. Mõned eksemplarid infovoldikuid ja kursuste trükiseid võiksid samuti olla Braille punktkirjas. Viljandis sellist printerit pole, aga võib-olla peaks selle mitme kultuuriasutuse peale soetama?»
Ausile on teada nii mõnigi andekas puudega inimene teeb oma unistused raskuste kiuste teoks.
«Mu hea kooliõe Kaie Segeri tantsijad ütlevad, et muusika neid ei sega,» rääkis Aus. «Peale selle et Seger juhendab kuuldeaparaatidega inimesi, on ta juba mitu aastat teinud ratastooli line-tantsu. Nad on käinud rahvusvahelistel festivalidel ja pälvinud preemiaid.»
Piret Aus ütles, et on teinud oma üliõpilastele peole mineku kohustuslikuks.
«Nad peavad nägema, kuidas korraldada üritust nii, et see oleks ligipääsetav erivajadustega inimestele,» kinnitas ta. «Need, kel on käed-jalad terved, ei oska paljusid asju ette näha. Olen pärit kurtide vanemate perest, seepärast on see teema mind puudutanud juba 40 aastat.