Tero Kokko näituse tutvustus

Minu Kalevalat puudutav projekt sai alguse aastal 2022 ja minu eesmärgiks on tuua Kalevala fotode ja infomaterjalide abil tänapäeva inimesele lähemale.

Tahan vaadata selle piirjooni ja otsida seda, mida müütide tagant leida võib.

Meie, 2020. aastate soomlased, oleme väga sarnases olukorras Kalevalas kajastuva aja rahvaga. "Soomlus" seguneb endiselt nii idast, läänest kui ka mujalt tulevate mõjutustega.

Näitusel on väljas umbes 40 fotot, millest osa teostatakse suurte lõuenditena, osa reljeefidena, mille abil saavad ka nägemispuudega inimesed sõrmedega katsudes pilte "näha"

Üks pildiseeriatest uurib väe avaldumist meie muinaskultuuris ja need pildid on loodud minu väljatöötatud meetodi abil: vormin vett ja külmutan selle soovitud kujunditeks. Skulptuure pildistan loomulikus valguses, mis annab minu Kalevala võimufiguuride tõlgendustele oma lisandi.

Lisaks pildimaterjalile sisaldab raamat minu poolt kogutud ulatuslikku Kalevala-teemalist infomaterjali.

On arvatud, et meie varased esi-isad on tulnud Suomenniemi poolsaarele 11 000 aastat tagasiHispaania kandist, jää taandudes põhja poole. Ka Uurali suunast on siia kandunud nii geene kui kultuuri.

Iidse soome-ugri mütoloogia põhjal võib täheldada, et sugupooled ja rahvastikurühmad on olnud võrdsemad kui mujal Euroopas. Kalevalas suhtutakse heakskiitvalt ka erinevusse ja puudustesse, kuigi eepos räägib ka karmist vaesusest.

Võime uurida viikingi- ja keskaegseid kliimaerinevusi ja merepinna kõrguse muutusi, soostumust ning elatusvahenditest ja rahvastikumuutustest tulenevaid hirme ja ebavõrdsuse ilmnemist. Kangelased ei pea olema täiuslikud, sest mida peetakse silmas Norra Odini ja Kalevala Väinämöineni pimeduse all? Milline oli nende teadjate nägemine? Väline või sisemine?

Kalevala pakub materjali kultuuri juurtest huvitatud inimestele, kes otsivad muutuvas maailmas ka iseennast. Eepos pakub kokkupuutepunkte tänapäeva Soome ja tänapäevasoomlaste eluga ning materjali valitseva eluviisi uurimiseks.

Püüan selle projektiga näha Kalevalat uudses valguses. Keskendun pildimaterjali loomisele, kuna pilt näitab tükikest ühisest reaalsusest – muinasajast ja tänapäevast.

Kalevala ei ole kõigile seesama

Lönnroti ja teiste pärimusekogujate ainestikust võinuks kirjutada kasvõi seitse erinevat kalevalat. Kalevala võimaldab endiselt erinevaid tõlgendusi ja nende esitamist, ilma et haavataks Kalevala vaimu.

Kalevala aluseks olevad rahvaluuletused pärinevad peamiselt ajavahemikust 800–1300 ehk viikingiajast keskaja lõpuni.

Kultuurivoog on katkematu ja me võime näha olevikkugi seoses minevikuga. Ajalugu on sild, kuid see ei tohiks meid määratleda, vaid olla osa meie tulevikust.

Kalevala kujutab kultuuri muutumist korilase-kütiajastust maaharimiseni ja loomakasvatuseni, mis võimaldas rahvastiku kasvamist. Väinämöinen raiub maha kasepuu, tulelind pistab põllu põlema ja alepõldu saab külvata.

Ka olulisi ajaloolisi sündmusi kirjeldatakse muinasluules. Saaremaal asuva Kaali kraatri tekitas umbes 4000 aastat tagasi kosmiline kokkupõrge, mis on kahtlemata olnud pärast jääaega kõige muljetavaldavam looduskatastroof Põhja- ja Kirde-Euroopas.

Kalevala naised on kas emad või õed, harva abikaasad. Naised olid ka juhid, nagu Põhjalas ja Tuonelas. Soome soost rahvad ei looritanud ega ka sundinud oma naisi vaikima, nii et Soomest sai võrdsuse ja üldise hääleõigusegi eelkäija.

Keskaja inimene ei teadnud hügieenist midagi. Kuigi püüdlemine puhtuse ja hügieeni poole on tähendanud tervise ja heaolu paranemist, on tänapäeva liigne bakterihirm võinud meid viia teise äärmusesse ja nõrgendada meie loomulikke kaitsemehhanisme.

Ristiusu tulek Soome koos ristisõdadega põhjustas ebavõrdsuse kasvu. Ristiusu tulekut kirjeldatakse Kalevala lõpus. Marjatta sünnitab Karjala kuningaks poja, Väinämöinen vihastab ja lahkub, kuid ennustab uut aega ja oma tagasitulekut.

Loodus räägib Kalevalas

Loodus, eriti soine maa ja mets, on kõikjal Kalevalas kohal, seega on need ka antud projekti keskmes.

Juhtmõtteks on võrrelda Kalevala-aegse ja tänapäeva-Soome loodussuhteid teineteisega. Uurin inimese suhet loodusega: puudega, metsaga, soodega, vetega, õhuga, kividega, loomadega, ,haldjatega, jumalustega ja inimkogukonnana elamist.

Muistsel ajal mõistis inimene, et ta on osa loodusest ja loodusjõududele alluv olend. Inimene austas loodust ja elas sellega alandlikus vastastikuses seoses. Kogu panteistlik looduse looming peatus kuulama Väinämöineni laulu.

Linnastunud kaasaja soomlase jaoks on loodus väljaspool kogu muud elumaailma ja igapäevaelu. Soome nn suhe metsaga on kahanenud osaks riigibrändist ja turismi edendajaks.

Loodus on kogu inimtegevusele allutatud, tõhusalt ärakasutatud ressurss. Kliimamuutused ja loodusvarade ületarbimine sunnivad otsima muutust ja lahendusi. Peaksime mõistma, et oleme osa loodusest ja tegutsema sellest lähtuvalt.

Kas oma kirglikku ja tarbimiskesksesse elustiili eksinud inimene võiks leida Kalevalast näpunäiteid tasakaalu, jõu, õnne ja rahu saavutamiseks? Kas kooskõla loodusega tähendaks ka sisemist harmooniat?

Võime püüda tegutseda vastutustundlikult ja mõjuvalt, nii et maakera, loodus ja ka tulevased põlvkonnad saaksid meie tegevusest kasu.

Unede sinine mets

On hämar ja metsaalune on pime. Päike puistab kiiri läbi puudevarju. Pilk tabab värve, kujundeid ja pindu. Puud, taimed, mättad, lagendikud, tiigid ja järved. Vesi mängib valgusega, voolates üle lehtede. On vaikne, kuigi mets on täis elu.

Metsas meeled ärkavad ja vaim virgub. Eristub lõhnu. Kuulda on elu hääli. Sünnib tähelepanekuid. Mõni taim saab nimegi.

Seal võib kuulda linnulaulu, näha majesteetliku puu või lumehange ilu. Kevadine rohelus lummab, kuid ka novembrikuine mets võib paljastada oma ilu. Imeline on kuulda lumesaju häält kuusemetsas.

Mets on ainulaadne ja pidevalt muutuv miljöö. Hommikune koidik, keskpäevased hetked ja õhtu sinisus näitavad metsa mitmekesist palet. Ilmad ja aastaajad vahelduvad. Ka meie kogemus metsast on alati uus ja värske.

Metsa lubadus

Metsal on meile tähtis sõnum. See laseb kulgejal rahus olla. Kuusik ei küsi palgataset ega nõua tiitleid. Metsas on luba lihtsalt olla ja hingata. Seal on inimesel hea olla.

Elu kasvavates linnades, ehitatud keskkonnas, liiklustiheduses ja mitmekanalilises maailmas koormab inimmeelt. Uudistekanalid ja internet pommitavad infotulvaga. Seda tuleb sõeluda ja püüda eristada olulist ebavajalikust, valet teavet õigest.

Mets on aga alati olemas ja lähedal. Iga soomlane on metsast vaid paarisaja meetri kaugusel. Loodusega võib kohtuda ka parkides ja aedades, ja piki loodusrada on kiirustajalgi lihtne looduse rüppe jõuda. Juba looduspilt võib üllatada ja meelitada meid metsa võlumaailma.

Ei ole vaja teha muud, kui asfaldilt maha ja linnakärast välja astuda. Küsimus on vaid selles, kas enam oskamegi looduses ohutult ja eksimata liikuda. Kas me julgeme minna?

Mets hoolitseb

Metsas ootab ime. Pulss aeglustub, vererõhk langeb ja meel rahuneb. Kui raatsime veel telefoni välja lülitada, saame kingituseks hetke olla rahus ja kättesaamatu. Stressgi leeveneb.

Metsas võime leida endas ka endisaegse koguja. Võime kogeda otsimise, leidmise ja äratundmise rõõmu. Loodusannid pakuvad elujõudu ja palju tervislikumat toitu kui kõrgtöödeldud ja loodusvõõrad toorained. Kas me mäletame veel, kuidas maitseb ehtne päikeseküps metsamari?

Loodus õpetab

Soomlased on läbi aegade austanud loodust ja osanud selle tingimustel elada. Ka kaasaja inimesel on hea tunda loodust ja selle tingimusi, leida oma loomus ning kooskõla ülejäänud loodusega.

Loodus on ka karm õpetaja oma tormide, eksitavate rännuteede ja ohtlike kivistikega. Kui loodust ei austata, see kannatab ja maksab kätte.

Maharaiutud mets ei vasta, isegi kui sinna hüütakse. Ainult vanad puud räägivad inimesega, kui tal on kõrvad, et kuulda.

Soome on soorahva maa

Sood on tähtis osa Soomest, meie maa loodusest ja kultuurist. Soome on nii soine maa, et sellesarnaseid pole Maakeral just palju. Ligi kolmandik pindalast on sood. Soome sood on olulised nii Euroopa kui ka maailma, eriti selle põhjaosa mastaabis, , ja need võivad olla ka osa globaalse kliimamuutuse lahendusest.

Kui jääaeg lõppes ja praegune Soome neem jääkattest vabanes, sündisid tohutudest sulaveemassidest järved, jõed, tiigid, laukad ja soo. Soid on madalatel maadel, küngaste vahel ja laiadel Pohjanmaa tasandikel. Soid on isegi tundrutel ja mäenõlvadel.

Sood sündisid maa tõusu ja veevoolude tagajärjel. Veepind jäi kõrgele ja parasvöötme kliima on hoolitsenud selle eest, et vett polegi palju aurustunud. Lisaks sajab Soomes palju ja pinnas ei lase vett kuigi palju läbi, mistõttu sood säilivad soodena.

Soostumine üha jätkub. Maa tõuseb, vesi koguneb lohkudesse, orgudesse ja vesistute äärealadele, kust veed ei pääse edasi voolama.

Tiikide ja madalate järvede kaldad muutuvad soiseks. Samblatest ja tarnadest moodustub paks taimestik, millest sünnib sadade ja tuhandete aastate jooksul turvas. Lisaks tuleb soid juurde, kuna madalakaldalised vesistud kasvavad umbe.

Sood on osa looduse tervikust

Sood säilitavad looduse mitmekesisust ja neil on oluline roll ka kliima seisukohalt. Sood on süsinikusidujad ja süsinikuhoidlad.

Sood toimivad looduslike veehoidlatena. Need hoiavad vett kinni ja mõjutavad seega kohalikku veemajandust. Nad filtreerivad ja reguleerivad veevoolusid ning ohjeldavad üleujutusi.

Soode flooral ja faunal, osalt haruldasel ja ohustatud taimestikul ja loomastikul, on looduse mitmekesisuses oma koht.

Soome seisab sool

Soome ei ole seisnud vaid puujalgadel, vaid soodel on ja on olnud ka märkimisväärne ühiskondlik, majanduslik, ökoloogiline ja kultuuriline tähtsus.

Soome ja soomlased on soid kasutanud nii säästvalt kui ka mittesäästvalt. Inimtegevuse jälgi võib näha soodes ja nende mõjupiirkondades mitmel viisil. Soodel on märkimisväärne mõju kogu planeedi kliimale, kuna need on osa globaalsest ökosüsteemist.

Soonoppeid Kalevalast

Kolmandas loos laulab Väinämöinen Joukahaineni sohu.

Kuuendas loos vigastab Väinämöinen kirvega põlve ja otsib soosamblast vahendeid verejooksu peatamiseks.

Üheksas lugu on eepose sooluuletustest kõige tähelepanuväärsem ja huvitavam. raua teket kirjeldatakse siin peaaegu kooskõlas teaduslike teadmistega ja sool on siin keskne roll. Samas loos kirjeldatakse ka rauataguja sündi, ja soost leiab sepp Ilmarinen koha oma töökojale.

Puhas vesi

Vesi on kogu elu eeltingimus. Maakeral on vett, merd suurem osa ja maad vähem. Ka meie kehas on sama jaotus: umbes 70 protsenti meist on vesi.

Magevesi on taastuvatest loodusvaradest ehk kõige olulisem ja see on märkimisväärne eksistentsi eeldus. Siiski pole puhas värske vesi kõigi jaoks iseenesestmõistetav. Üle miljardi inimese elab ilma puhta joogiveeta ja maailmas sureb igal aastal üle poole miljoni lapse saastunud vee või ebapiisavate sanitaartingimuste tagajärjel.

Meil on magevesi: järved, jõed ja põhjavesi. Kasutame vaid väikest osa taastuvatest veevarudest. Vett on võimalik ka puhastada ja ringlusse võtta. Kanalisatsiooni ja reovee töötlemisega hoiame ära oma veevarude saastumise.

Põllumajanduse arengus oli vesi tähtsal kohal. Esimesed suured kultuurid tekkisid suurte jõgede piirkonda.

Vesi on mänginud olulist rolli ka tööstuse arengus, muuhulgas veskite energiaallikana, kangaste töötlemisel, seinamördi jms. segamisel, õllepruulikodades, lõõtsade kasutamises ja puidutööstuses. Vesistud on olnud kasutusel kaubateedena, võimaldades pikki siirdumisi.

Kliimamuutused, leebemad ilmastikuolud ja looduskatastroofid mõjutavad veeringlust. Kuivus, või teisalt üleujutused, saastavad vett. Katastroofide korral põhjustab just puhta vee puudumine epideemiaid. Samuti halvendab olukorda loomade ja põllukultuuride kadumine. Kuivus ja piiratud veevarud võivad viia ka konfliktideni, isegi sõdadeni inimeste ja rahvaste vahel.

Probleem võib olla selles, et vett on liiga palju, liiga vähe või see on valedes kohtades. Vesi võib olla varasemast soojem, mis parandab bakterite jms elutingimusi, või pole siis vesi piisavalt kuum, et baktereid tappa.

Võimu-jumalad või haldjad

Olen uurinud Kalevala maailma müütilisi võimufiguure, tehes jääskulptuure ja pildistades neid loomulikus valguses. Mahti-fotoseeria tegelasteks on muinassoomlaste jumalad ja haldjad, kellest pole olemas mitte mingisuguseid pilte, ainult lugude kirjeldused ja neist sündinud kujutlused. Mahti-seeria pildid on minu tõlgendused neist.

Mahti-pildid ei ole selged figuurid, vaid need väljendavad jõudu ja ülespoole suunatud tunnet. Ehk võib jääpiltide kohta öelda, et need on jumalatest juhitud.

Mahti-fotoseeria on osa suuremast teoste sarjast "Jääriik".

Jää kuningriik

Oma esimese jääküünla tegin 2016. aastal, kui osalesin fotograafiakursusel.

Materjalina on jäätuv vesi ettearvamatu, kuid seda saab soovitud suunas juhtida. Seda, millisena jääkamaka ainulaadne kuju end näitab, mõjutab ka pildistamise hetk.

Paeluv jää

Jääl on mitmesuguseid kujusid ja värve. Jää sulamine tekitab muutlikke vorme ja kujundeid.

Jää sulamisel ei sünni kunagi täiesti soovitud kuju, vaid sulamine teeb teosest ainulaadse. Tuleb leppida jää enda hingega.

Jää on kontrollimatu, siiski nõustub see olema sulane, keda peab austama ja tänama, nii nagu muinassoomlased tänasid loodust selle kingituste eest ja austasid seda.

Ei ole häbi näha end olevat vaid kanaliks ja tegutseda vastavalt Jumala tahtele, olgu su arusaam selles milline tahes.

Elu müstilisus, rangus ja mööduvus õhkub jää kuningriigist.

Kalevala rahvas

Lugude tegelased on olnud karismaatilised jõufiguurid, sageli hõimu- või sõjapealikud, kelle kangelaslikud või imeteod on muutunud rahvajuttudeks ja lauludeks.

Millised on tänapäeva Väinömöised, Louhed, Joukahaised ja Ainod? Tegelastevaliku ja piltidega püüan näha Kalevala tegelasi meie ümber, nende valikuid ja tegusid.

Väinämöinen on teadja ja laialdaste oskustega ellujääja. Aino valib ise oma saatuse ega nõustu end vennal ega emal juhtida laskma. Louhi on tugev omasid kaitsev naisjuht. Selliseid elab ka täna se päeva Soomes.

Kunstniku tutvustus

Kunst räägib ja pildid suhtlevad. Seepärast ma pildistan. Fotograafina lähen kummalistesse kohtadesse, otsides üllatavaid teemasid ja vaatenurki. Tahan teha nähtavaks ja kogetavaks asju, mida tavaliselt ei nähta või millest minnakse lihtsalt mööda. Segan ja kombineerin asju, nii et mu teosed pakuvad ka vaatajale võimaluse uuteks aistinguteks, tunneteks ja mõteteks. Nopin teemasid loodusest, inimestest ja argisest keskkonnast, kuid loon meeleldi ka värvi- ja valgusabstraktsioone.

Muidugi mõjutab minu enda nägemispuue seda, kuidas ja mida ma näen ja kogen. Kaamera pole minu jaoks mitte ainult väljendusvahend, vaid ka abivahend. See aitab näha kaugele, aga uurida ka väikseid detaile.

Olen töötanud aktiivselt pildistava kunstnikuna alates 2018. aastast. Teadaolevalt olen esimene puudega inimene, kellele Finnfoto on stipendiume andnud. Nende toel olen loonud kolm näitust, mille eripäraks on olnud paisupaberile trükitud fotod (reljeefsed pildid). Kolmemõõtmelisus tugevdab piltide meeleolusid ja sõnumeid ning näitusekülastaja saab pilte tunnetada ka neid puudutades. Ilu saab kogeda ka sõrmedega.